Kellele on kleidid loodud?!

seelikud

Tänapäeval on suhtlus ja infovahetus ülikergeks ja kättesaadavaks tehtud. Lapsel saab silma peal hoida e-koolis/stuudiumis , lasteaias on loodus omad Google´i listid, kus rühma lapsevanemad ja õpetajad saavad omavahel kiirelt infot vahetada. Brenda lasteaia rühma listis lisavad õpetajad jooksvalt pilte laste tegemistest, õue-ja tubastest tegemistest. Vaatan mina, millega nad seal vahepeal tegelenud ka on, kui äkki jääb mul Loe edasi “Kellele on kleidid loodud?!”

Lutist priiks ühiskonna survel?

 

lutt

“Issver, kas ikka veel annad rinda? Ta ju nii suur juba.” “Kas sinu oma ei käigi veel potil?” ” Appike, endal nii väike laps ja juba pudelitoidu peal?” ” Ai, ai , ai , ikka veel sööb lutti!” Kas kõlavad tuttavalt sellised laused? Usun, et ka nende kõrvu on samad manitsuslaused meelde jäänud, kel endal lapsi veel pole, kuna neid kuuleb söögi alla ja söögi peale kas sõprade ringis, sugulaste ringkonnas või linna peal jalutava tädikese suust. Ikka ja alati Loe edasi “Lutist priiks ühiskonna survel?”

Kui laps jonnib!

IMG_7988.jpg
Pilt on illustratiivne. Pole jonnihoos tehtud, vaid rõõmsatuju päeval 🙂

Kõnnime kaunil õhtupoolikul Brendaga poest kodu poole. Ilm on ilus , poest koduni pole pikk maa ja Brenda on varemgi seda teed mitu korda edasi-tagasi ilusti ära kõndinud. Ühes käes on kotid , teisega hoian Brendat süles. Enam ei jõua. On ta ju juba pea kahe aastasena üsna raske, 12-13 kg ehk ikka. Võtan ta hoopis käes kõrvale, kõnnime. Hakkab kõrvulukustav kisa, jalad on kui maa küljes kinni ja käed enesekindlalt rinnal. “Opa, opa!” kõlab Brenda suust samal ajal jonnikisaga. Seletan lapsele : ” Brenda, emme ei jõua. Vaata, kui rasked kotid mul on.” Ootan mõistmist kahe aastase käest. ” Loe edasi “Kui laps jonnib!”

Väike geenius ja võimlemispidu

brents
Ma ei taha teada mitu kaadrit õpetajad Brentsist tegema pidid enne kui sellise ontliku Brenda pildi kätte said. Ta ju püsimatu . 🙂

Täpselt 15 päeva on jäänud Brendal veel lastehoius käia, kuid ma olen juba ette kindel, et ta puudub neist vähemalt pooled päevad, sest nii on selle poolaasta tendents näitanud. Seda enam sain kuidagi üllatuse osaliseks, kui peale Brenda haigusperioodi taas ta lasteaeda viisin ja kapi üleval mappi silmasin, kus peal ilutses pilt Brendast ning sisse olid kogutud tema poolaasta tööd ja meisterdused. Njah, teised lapsevanemad said selle juba emadepäeva peol kätte koos laste värvitud siidsallikestega, mille hoolega valmistunud lapsed andsid toretsevate laulude saatel oma kallitele emadele. ( Minu Brenda oli taas sel ajal haige ja pidime peost loobuma sel aastal). Kujutan ette juba kuidas pisaraist märg pilk oli iga ema silmis, võib-olla ka isadel, kuid nemad suudavad oma tundeid paremini kontrolli all hoida, sest on meie endi inimesed ja ühiskond ju maast madalast korrutanud juba väikestele poisipõnnidele , et mehed ei nuta. Loe edasi “Väike geenius ja võimlemispidu”