Lastesõber Ylicool

On pühapäev.  Teeme parasjagu mänguväljakul aega parajaks. Ilm on küllalt tuuline ja jahe, mis paneb mõtlema miks need restoranid pühapäeviti küll nii hilja avatakse. Eriti lastesõbralikud kohad. Pereinimesed ei maga kaua, mitte ükski päev ja juba kell 10 -11 on mänguväljakud lastest pungil.

Olime juba pisut enne kella 12 restorani ukse taga ja sellega garanteerisime endile au olla esimesed külalised. Lasin kohe oma mõtetel end minevikku kanda ja ei tulegi korda ette, kus ma varem oleks esimene klient olnud. Esimese kliendi eelisteks on kuum ja värske toit, ergas teenindus ja palju vaba hingamis- ning istumisruumi. Selle kõige osaliseks me ka saime.

Kohe esimesena suundusime lastega otsima mängutuba, sest selle tõttu me sinna oma sammud seadsime. Olin varasemalt väga palju Ylicoolist kuulnud ja eelkõige on ta mulle kui väikeste laste vanemale meelde jäänud just oma lapsesõbraliku poolega – suur mängutuba ( jah, eraldi tuba!) ja menüüs on mõeldud hoolikalt ka lastele. Neil on isegi mõeldud menüü beebidele, kus kõik on muna, piima, gluteeni ja suhkruvaba.

Juba ongi mu kolmene silmist kadunud, kinganinad vaid paistmas mängutoaukse ees, mina menüüga järel. Võite kolm korda arvata, mis tal alati esimene valik on!? Friikad muidugi. Seda ta ka sai, ent Ylicoolis pole klassikalised friikad törtsu ketšupiga, vaid hoopistükis palju kogukamad steakhouse kartulid lihapallidega. Portsu üle ka nuriseda ei saa ja kuna lapsel võtab suurema osa ajast mängutuba, siis pool portsu pakiti kohe rõõmsalt koju kaasa.

Kui te nüüd mõtlete, et laps mängunurgas mängis ja ma rahus maitsvat kohvi ning interjööri endasse ahmisin, siis eksite. Kuigi seal leidub tõeliselt kihvte sisustuselemente. Vankris keerutas end üks 7-kuune, kes polnud kuidagi rahul kärus pikutamisega. Olgugi, et kõht oli täis, soovib ta järjest enam ja enam ka maailma näha ja uudistada enda ümbrust. Mispeale silmasin silmanurgast kuidas üks ema ( jaa, me polnud enam ainukesed kliendid) endale laua juurde lapsele söögitooli vedas. Muidugi! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud, mängutoas oli neid ootamas terve rida. Ausalt, minu silm pole kuskil toidukohas varem nii palju laste söögitoole kohanud. Lihtsalt super!

Juba olin ma tooli enesele laua juurde vedanud ja lapse tooli asetanud. Kuigi ta veel päris ise ei istu, siis natukeseks tooli asetamine aitas küll. Mõtlesin, et saan nüüd pisut oma pastat rahus süüa. Aga see oli niivõrd tuline, et vau. Esimese kliendi võlud vist või ma ei tea, pole minu suu veel üheski restoranis nii otse pannikuuma toitu oma lauda saanud. Vau! Kuna ma tellisin toidu kuidagi nii ära, et üks laps puusa küljes, teist samal ajal mängutuppa saates ja ahvivaimustuses järjekordse uue restorani külastusest, siis ei suutnud piisavalt süveneda ja tellisin pasta ilma pastata, mis oli nii koorene nagu üks koorene pasta olema peab. Kuigi mul polnud parasjagu üldse koorekastme isu.  Seega, kes armastab ohtralt koorekastet, siis tead mida tellida!

Tegelikult on seal hästi lahe menüü ja kindlasti proovimist väärt – kooresed sinimerekarbid või veise böff kuusevõrse napsuga, paaliafilee või pasteet. Nagunii te kõik olete kuulnud Ylicooli coolist pasteedist?! Seda legendaarset pasteeti saab ka koju kaasa osta! Mis loomulikult mul sinnapaika ununes, sest lõpp läks kiireks, aga ma luban, et ma toon selle hõrgu pasteedi ühel päeval ka koju!

Vaata lähemalt siit!

bre555

#eksperiment #kolmaspeatuspaik

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s