Kui lapsest saab juuksur…

breeee

“Brenda, kas sa oled oma juukseid lõikanud?” küsin kahtlustavalt.

“Ei.” tuleb üsna kiire vastus.

Läheb päevi mööda, kui vaatan Brendal ikka väga veidrad juuksed. No ei ole enam see, mis enne.

Silman maas kaunist pruuni juuksetutti Elsa temaatikaga harja kõrval. Mõtlen endamisi, et oleks võinud siis diivani taha peita nagu ta suurem õde Hanna omal ajal või nagu mina väiksena.

“Brendaaaaa, miks sa lõikasid oma juukseid?!” küsin taaskord.

Brenda vaatab mind kelmikalt ühe käega juukseid sättides “ilus on ju! “

Pikema arutluse käigus selgus, et ta on oma kaunites juustes juba pikemat aega kääridega sorkimas käinud. Mõned tutid olevat kapi taha peidetud.

Kahju on sellest, et me oleme siin pikalt tema tukka välja kasvatanud ja nüüd on ta endale uuesti tuka ette lõikanud.

Selle kõige juures peab aga taevaisa tänama, et Brenda endale siiski midagi hullu pähe ei lõikanud. Oleks võinud palju hullemini minna.

Ma loodan, et ta võttis mu palvet mitte enam oma juukseid lõigata tõsiselt, sest vastasel juhul saab ta omale issi juuksed.

Mis peale Brenda hüüdis: “Eiiiiiiiiii… “.

 

Kuidas Sinu peres on?

Kas kääridega on juba tutvust tehtud? Kapi taha oled piilunud?

Kas käärid ja noad peaksid peidus olema?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: