Haiglatoit ja lõõtsakartulid

Tulime pisut aega tagasi haiglast, ei midagi suurt, tavaline puusa ultraheli,mida kontrolli mõttes lastele tehakse. Päevi näinud Tartu Lunini lastehaigla, nagu oleks ajast tagasi läinud, sammume kabinetist välja ja tunnen- need paganama imelised nostalgilised toidulõhnad.

Mina ei tea kas asi oli selles, et kõht oli nii tühi? Hommikul lapsi lasteaeda ja kooli ajades silmasin juhuslikult külmiku küljel rippuvasse kalendrisse, mis magnetite abil üleval püsib ja silmad vajusid veel rohkem pärani kui nad niisamagi oma tavaolekus on. Täna. Ultraheli. Hommikul. Küll siis hakkas kiire, sest juuksed olid mustad ja mul oli plaanis neid värvida nagunii. Viimane kord juba lükkasin edasi ja lubasin endale, et järgmise pesukorra saabudes värvin ära, seega ei tahtnud nüüd enam lihtsalt pesta, vaid siiski värvida, sest juuksed lausa karjusid juba värvi järele. Oleks müts, paneks mütsi pähe, aga see on kui tina tuhka juba viimased kaks nädalat kadunud olnud. Samamoodi mu kindad ja üks sallidest. Nagu oleks kuskile ära kaotanud, sest meie kahetoaline pole nii suur, et siin asjad jäädavalt ära kaduda saaksid, välja arvatud kõiksugu sokid muidugi. Isegi kui paneks kapuutsi pähe, siis siseruumides peaksin ma ikka oma rasvase väljakasvanud juuksejuurega ringi käima. Kuivshampooni ka pole. Ühesõnaga tähendas see seda, et hakkas ilmatuma kiire ja lootsin vaid, et Britu teeb koostööd ega nuta ja taha süles istuda mul. Õnneks nii läkski ja jõudsime õigeks ajaks haiglasse.

Või oli asi selles, et ma lihtsalt jumaldangi haigla toitu? Ma ei tea, aga suundusin otsejoones lõhnade järgi ja sealsamas kolmandal korrusel tavalise ukse taga , nagu kabinetti siseneks, asuski pisike kohvik oma kuue lauaga. Kile all taldrikute peal valmis võileivad, jogurtid ja saiakesed, üsna soodsad. Supikausi oleks 1.60-ga saanud ja prae 3.20-ga, aga siis hakkas aju mulle, et sööstma “Sa lubasid ju mitte üleliigseid kulutusi teha enam?!”, ” su lapsel on kõht väga tühi ja kohe kindlasti sa ei taha siin kitsukeses ruumis teda tissitama hakata, kui peagi on ruum täitunud kõiksugu eriarstidega, ega ju?!” ja “pealegi ootab sind kodus suur poti täis plovi või oli see pilaff, kannata see 20 minutit nüüd koduni!”

Mnjah, mu sisemisel häälel oli õigus ja ma ei andnud kiusatusele võileib haarata ja suppi tellida järele, sest tõesõna, eile sai mees suure poti pilaffiga hakkama, et patt oleks seda külmikusse seisma jätta. Ma ikka tuletan talle meelde vahest, kuidas ta on oma ametivalikuga eksinud ja peaks siiski kokandus teekonna ette võtma, sest ta nii naudib seda, tal tuleb eranditult alati maitsev toit välja ja it`s never too late!

Ükspäev praadis ta latikat pannil riivsaia ja munaga. See oli niiii hea, et lapsed ka sõid suurima rõõmuga. Lausa nii, et kaks kilo kala läks nagu niuhti, selle retsepti pole mul aga kahjuks jagada, sest minu ülesandeks oli kartul kõrvale teha. Kartuliretsepti võin ma teile meelde tuletada küll, sest olen enamgi kui kindel, et pea iga üks meist on lõõtsakartuleid teinud, onju?!

 

Koori kartulid, viiluta kartulid nii kolmandiku võrra lõpuni välja. Kui muidu ei saa, pista grilltikk kartulisse, mis ei lase lõpuni viilutada nii, et kartul pooleks läheks. Või pista kartul supilusikale ja viilutas elle peal, siis ei saa ka nuga lõpuni alla välja minna.

Nüüd määri kartulid sulavõiga.

Kes tahab võib kartulite viilude vahele puistata ka peekonit.

Lisa vormi põhjale pisut vett ja küpseta kartuleid  ca 50 minutit 200 kraadises ahjus, enne välja võtmist puista peale riivsaia ja soola, soovi korral juustu!

Ja söö!

Hästi lihtsad ent hoopis lõbusamad  kartulid!

Head isu!

kartul2

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: