Külmikutuul ja ahjuriis!

Eile kihas internet emaks olemise teemadel erinevatest vaatenurkadest- laste peksust kuni toitumiseni välja. Ma karistusviisidest ei hakka rääkima, küll aga köidab mind toitumise teema ja ma üldiselt nõustun – laps sööb seda, mida on. Kui kapp on ikka näkse täis, siis seda ta ka sööb, mis ei pruugi alati tähendada seda, et soojast toidust üldse ei hoolita. Lihtsalt kui vahetult enne sooja toidu valmimist pugitakse kõht krõpsu ja kohukesi täis, siis loomulikult ei tundu soe toit enam nii ahvatlev. Seega siit järeldus “tühi kõht on kõige parem kokk” peab paika.

Ega meie pereski läheb vahel tihti toitumisega järg käest ära ja ikka ning jälle peab tõdema, et selles kõiges on süüdi meie ise snäkid. Samas tõden ma ka seda, kui tahaks nii öelda nädalamenüüd koostada ja koju terve nädala kauba tuua, siis süüakse ikka nii palju kui kodus olemas on. Sellest mõttes, et ikka pidev banaani, õuna, võileiva järamine käib.

Ma räägin koguaeg Brendale, et kui sa nüüd kõik need banaanid-pirnid kahe päevaga nahka paned, siis ülejäänud nädala pole sul midagi võtta. Sel puhul tulevad appi sügavkülmikus olevad marjad, mis meil hästi maitsestamata koorejogurtiga kaubaks lähevad. Kuigi on hästi vahva, et oleme vahetanud kommid/šokolaadid tervislikuma variandi vastu, siis sellegi poolest ei taha ma, et laps ainult terve päeva vältel marju ja puuvilju sööb.

Kuna Brenda on üsna kartlik uute maitsete vastu, talle tuleb aega anda. Pikalt. Lausa kuid. Ent isegi siis ei pruugi talle meeldima hakata. Kuid ega sundida ei saa, see tekitab vaid trotsi ja võib viia hoopiski toitumishäireteni. Seega ei, ma ei seisa nuiaga laua ääres ega loe suutäisi. Ma küll manitsen, et “võta nüüd pisut veel”, kuid see on selline leebe ütlemine.

Hanna-Liisaga on sama lugu, kui on näkse vabalt vedelemas, lähevad käiku. Kui aga midagi suurt pole, siis oodatakse õhtusööki kannatamatult, süüakse nagu oleks viimne päev käes ja kiidetakse kokka. Kuid kuna ta on juba pea teismeline, siis loomulikult sööks ta hoopis hea meelega igal õhtul ületee asuvaid kiirtoiduputka praade ja burkse.

Ja mis seal salata -neid õhtuid vahel tuleb ette, eriti just siis kui keegi perest puudu on ja mujal ööbib. Siis on justkui pidupäev ja tuuakse hea ning parem lauale 🙂 Okei, tegelikult kõigest kiirtoit. Ja pole mingi saladus, et ma jumaldan pitsat. Oh, pitsakiosk... Seega on mul väga raske ära öelda, kui teine pool ettepaneku teeb, et sööks pitsat. Mainigu vaid ja ma olen müüdud! Õnneks seda tuleb siiski harva ette. Piisavalt harva, et au sees on argiselt ikka ühepajatoidud ja supid, kotletid ja pudrud- selline õige talupojatoit.

Mida tasakaalutu toitainevaene toitumine su laste organismiga teeb ja mis toitumisharjumised sa neile sellega eluks edasi annad? Või kui 8 -aastane vaatab kaerahelbeputru imestunult nagu linnalaps lehma ega ole seda eal oma kodulaual näinud? Mis pilguga sa omale ette manaksid?  Ja üleüldse on näksimine pigem laristajate killast, sest kordi soodsam on perele korraliku toitu valmistada, kui terve päeva varu näkse osta.

Ühest küljest mõistan vanemaid, kes lasevad lastel näksida, sest vahepeal lihtsalt ei viitsi või pole aega, pole ideid, pole kokkamissoolikat. Kuid teisest küljest on need vaid vabandused, vabandused, vabandused oma laiskuse varjamiseks. Sest kui üks päev ei jaksa, teine päev ei jaksa, siis üks päev sa ju tegelikult jõuaksid perele korralikku sööki teha küll. Seega, laiskus ja lihtsama tee valimine. Siinkohal oleks paslik kirja panna mu lemmik fraas sel puhul .

 “Kui tervet ei jõua, tee poolgi” ehk kui mõni päev, nädal, kuu  oledki laisk, ei pea sa seda terve elu olema!” 

Meil on kodus detsembrist käimas kampaania “ vähem on rohkem“, st minimaalselt täitunud külmkapp, mis sisaldab vaid sooja toidu tegemiseks vajalikke komponente, mis tähendab, et külmkapis puhub tuul. Ja see on suurepärane! Õhtuti teeme sooja toidu. Magusroogadeks on isetehtud müsli, sügavkülma marjad, maitsestamata jogurt, puuviljad. Hommikuteks putru, muna ja smuutisid. Mis ei tähenda, et me vahel jätsi ei sööks, juustusaiu ei pugiks või ööhakul kapinurgast jõuludest jäänud komme ei otsiks. 🙂

Lihtsalt pean tähtsamaks üldist pilti, seda mis enamjaolt laua peal leidub!

 

riisjakana

Selleks puhuks sobib siia lõppu suurepäraselt ahjuriisi retsept laisale perenaisele või peremehele (soovõrdõiguslikkus ikkagi ju!)

Ahjuriis kana ja köögiviljadega

Vaja läheb:

Kõigepealt pane pool tunnikest varem kana poolkoivad marinaadi. Selle jaoks sega kokku marinaad kanale. Sega nt 1 spl sinepit, 2 spl mett ja pisut sojakastet. Või kasuta ainult teravat tomatipastat, soola, pipart. Määri koivad kokku ja jäta ootele. Või kui kodus mett, sinepit, tomatipastat vm pole, osta valmismarinaadis kana.

Tükelda ahjuvormi või.

Loputa riis ja kalla vormi.

Puista peale külmutatud juurikad. 

Pudista sekka puljongikuubikud ja vala peale kuum vesi.

Kõige peale aseta koivad.

Küpseta ahjus 200 kraadi juures ca tund aega. 

! Serveeri kohe ahjuvormiga kuumakindlal alusel lauale ja las igaüks tõstab nii palju kui süda lustib- sellest roast peaks küll iga pereliige endale midagi leidma, mida taldrikule tõsta. 

! Sellest kogusest valmib korralik kogus rooga, mida kindlasti jätkub veel teiseks või isegi ka kolmandaks toidukorraks! 

Lihtne, soodne, maitsev!

Head isu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: