Superemme heietused!

2

 

Laupäeva hommik, tegin kohvi (täna lisasin lausa ekstra törtsu iiri siirupit ka sisse, teeb elu magusamaks) ja tuli suur tahtmine arvuti taha tulla, et kirja panna oma superemme heietused. Hea algus laupäeva hommikuks! 🙂

Olen vahel end siin tagasi hoidnud heietuste teemal, aga deem need tulevad mul kõige paremini välja mu meelest. Küll olen saanud märkusi oma vinguvate postituste üle, aga miskipärast kutsuvad need kõige rohkem lugema. Hala müüb! 🙂

Tegelikult on üldse hirmus raske end arvuti taha kirjutama saada, sest see pole lihtsalt võimalik. Kui siis hetkeks ja juba pead sa kellegi peput pühkima või nuttu lohutama. Keegi ajab piimaklaasi ümber või peseb silmameigi eemaldajaga wc potti. Sa pead olema koguaeg valvel, valmis jooksma. Valmis end katkestama. Seega isegi kui sa arvuti taha pääsed, end mõnusalt sisse sead ja kohvigi kõrvale sätid, alustad oma kirjutamisega, siis võid 100 protsenti kindel olla, et sa ei saa oma postitust hooga otsast lõpuni valmis kirjutada, vaid pead vähemalt 10 korda katkestama. Heal juhul. Halvemal juhul 30 korda. See tähendab, et su mõttelend katkeb korduvalt ja korduvalt, mistõttu on üsna raske sel hetkel end koguaeg kokku võtta ja lõpuks lööd läpaka kaane kinni ja turtsud, et kunagi sul pole oma hetke siin majas. Lisaks avastad, et mõnusa kirjutamishetke kõrvale tehtud kohvi on ka külmaks läinud. Win-win!

Ma küll tegin endaga rahu, et ma ei peagi jõudma nii nagu varem, ma olen kõigest inimene, kes sai äsja kolmanda lapse, kelle keha vajab aega taastumiseks, kelle uusim ilmakodanik vajab vaid lähedust ja rinnal olekut 24/7. Seetõttu on pere keskmine jäänud mu suuremast tähelepanust ilma ja loomulikult väljendab ta seda oma käitumisega.

Sellega meenub seik, kui läksime vanema tütre koolijõulukontserdile, mis toimus Salemi kirikus. Viimasel ajal on üldse kombeks koolidel oma jõulupidusid kirikutes pidada. Muidugi Hanna-Liisa tahtis väga, et ma sinna läheksin kuna ta esines seal lumememmena näidendis. Ja lisaks ma pole mitu aastat ta jõulupidudel käinud, sest tavapäraselt ma olen sel ajal tööl olnud. Seega polnud küsimustki kas minna või mitte minna. Küll aga tahtsin ma ka Brenda kaasa võtta, sest kindlasti tahab ta ju oma õde esinemas näha ja laste etteasteid ning laule kuulata. Neile hoogsalt kaasa plaksutada. Jah, plaksutas hoogsalt kaasa. Nii hoogsalt, et varsti plaksutas ta niisama, ilma et keegi oleks laulu lõpetanud. Nii hoogsalt, et varsti oli tooli all, mitte peal. Nii hoogsalt, et varsti plaksutas ta end keset saali põrandale püherdama. Ja ikka nii, et kogu saali tähelepanu läheks temale mitte jõulukontserdiks kuu aega harjutanud koolilastele, kes püüdlikult oma kooliperele ja vanematele silma tahtsid paista.

Sellistel hetkedel ma alati loodan, et mõni õpetaja või lapsevanem tuleks ja kutsuks Brendat korrale, sest mind ta sellistel puhkudel suurt ei kuula, kuid kellegi võõras pilk ja kõva hääl mõjuks aga küll. Loomulikult ei tulnud keegi midagi ütlema ja nii ma vaikselt sisemiselt keesin saali keskmisel pingireal.

Mul polnud aega ega tahtmist jälgida kas teiste vanemate pilgud söövad mind elusast peast ja pea kohal virvendab küsimärk-  miks ma midagi oma lapsega ette ei võta?!

Aga mu kannatus oli viidud viimsele piirile. Ühest küljest tahad siiski oma last esinemas laval näha, teisest küljest sain aru, et niiviisi ei saa nagunii ei mina ega ka teised kontserti nautida. Kui ta oli oma sätendava pidukleidiga küllalt kirikusaali põrandat puhastanud, tulin püsti ja haarasin tal käest ning asutasime minekule. Vedasin teda ühest käest enda järel nii nagu vedada ei tohi, endal teises käes kahe kuune ja peas vasardamas küsimus “miks?“.

Miks ma ta iga jumala kord kaasa võtan lootuses, et teen talle rõõmu ja ta naudib seda samapalju kui mina? Miks ma küll ei õpi?

Jõudsime üleriiete juurde, et end minekule asutada, kui üks kena naisterahvas tuli meile järele ja sõnas, et nägi mind hädas ja andis teada, et siin on ka lastenurk/mängutuba, kus näeb kirikusaali läbi klaasakna. Aitäh, sulle! 

***

Kuhu ma nüüd jäingi?!

Kell on vahepeal 10 saanud, pidin siin mähkima ja tissitama, mõned naljad tegema ja hommikused jutud Britteniga maha rääkima. Lisaks ta on peale ööd hommikuks tatti nii täis, et pidin ta ninast seda voolikuga välja imema. Jah, pole midagi ilusat sellest. Mõned emad teevad seda otse oma suuga. Pole midagi. Oma lapse heaks teed kõike.

Jäi magama tagasi. Teised ka veel magavad. Muidu ma siin nii rõõmsalt kirjutada ei saaks, vaid peaks kellegi kraaklemisi lahutama või siis Brendal järel käima, et ta kreemiga põrandaid puhastama ei hakkaks.

Viimasel ajal on tal kombeks koguaeg koristada. Eks isa ees ka suur koristusfanatt ja kuna ta näeb, et issi puhasatab koguaeg mingisuguste vahenditega, siis haarab ka tema koristamisse mis kätte juhtub. Sinna nahka on läinud meil shampooni ja seepi ja kreeme, hunnikus vetsupaberit…

Selle puhastamise jutu peale meenus mulle, et läksime just mehega tülli, sest nõudepesumasin haises. Panin nõud pessu enne jõulupühi, masin pesi ära, vajutasin masina kinni ja jätsime nõud masinasse. Kolm päeva hiljem koju jõudes, masinast nõusid välja korjates tunnen, et nõud haisevad. No pole hea lõhn küljes. Puhastan masina lapiga kõik ära ja panen uuesti need samad nõud pesema. Mõtlesin, et ehk sellest, et siin masina sees seisid, võtsid mingi lõhna külge. Aga ei , peale uut pesu, ikka sama lõhn küljes.

Andsin siis mehele ka teada : “Nuusuta, nõud haisevad!” Mispeale tema ärritus ja pidas mind veidrikuks, kes kujutab endale asju ette- nõud haisevad, kõik on must jne..”. Selle asemel, et nuusutada ja tunnistada fakti, et “jah kallis naine, nõud tõesti haisevad, mis me ette võtaksime?”, oli vaja sellest selline tüli teha.

Tean küll, et pisiasjadest suure tüli tekkimise taga on tavaliselt midagi suuremat, aga siiski. Järgmise päeva õhtul näen teda pesemas nõudepesumasinat vastava vahendiga ja tunnistamas,et nõud haisevad. Tänks, mõttetu tüli eest!

Tunnen, et mu mõte hakkab juba ekslema ja võib-olla ei saa kirja kõike mida algselt plaanisin, sest kell saab juba sinnamaale, kus pererahvas hakkab ärkama ja mõtlen mida söögiks teha. Tegelikult viimasel ajal seda muret pole, et vangutad pead ja mõtled mida õhtusöögiks teha- kas krevette valgeveini kastmes või böffi a la tartari, sest sa lihtsalt mõtled, et saaks midagigi ühe käega tehtud, et lapsed päris kommist ei toituks ainult ja teed ikka sissesööbinud harjumustest makarone hakklihaga. Kiire, lihtne ega vaja mõtlemist. Lapsed kiidavad ka muidugi ja söövad kahe suu poolega makarone!

Seega oled justkui superwoman, kes ühe käega koristab, teisega lapse mähet vahetab ja samal ajal hõbelusika väärilise roa valmis on meisterdanud.

Ma mõtlesin, et pole vahet kui sul on juba kaks last ja lisandub kolmas. Ma eksisin. Kolmanda tulekuga on mu vaba aeg nulli tõmmatud ja tahaks vahepeal enda taga ukse kinni lüüa ja Aafrikasse vabatahtlikuks põgeneda.

Sest kui oled päev otsa kõigi tahtmisi täitnud, su käed on lapse kandmisest väsinud ja selg valutab, su silmad pole näinud ripsmetušši või  keha sooja toitu saanud süüa võib iga väiksemgi märkus nt “miks midagi süüa pole” su rööpast välja viia nii, et pisarameri taga.

Ma ikka mõtlen mismoodi siin kaoses üldse saab mingisugust režiimi tital harjutama hakata, et a la kell 10 võimleme, iga kolme tunni tagant sööme, iga mingi aja tagant uneaeg, kell 20 vann ja kell 22 ööuni. Sinna vahele, täpselt graafikus märgitud aegade vahele, peab veel mahtuma arutelud Hanna-Liisaga, Brenda lõuna uinakule saamine, Brendaga ajaveetmine, poes käigud ja kokkamised, nõudepesud, koristamised, pesu pesemised ja kuivama panemised, oma tööd ja hobi- retseptid, pildistamised, pahandamised ja naljatamised, joonistamine ja poe mängimine. Tahaks veel ju kohvikusse ja sõbrannatada ka!

Tegelikult on Tartus end uus kohvik sisse seadnud, mida ma juba olen küll külastanud, aga pole veel jõudnud arvustust valmis kirjutada, kuid sinna läheks veel korra, et viimaseid mõtteid koguda, aga kuna? Mille arvelt? 

Kõige vahvam on muidugi see, kui keegi kiidab ja nimetab superemmeks, siis muigan endamisi ja tänan kiirelt “Mhm, mhm, yeah right!” Oleks vaid nii!

Tegusat päeva kõigile superemmedele! 🙂

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s