Tere tulemast, pisike Britten!

2

Hei-hei,

meie pisike Britten on lõpuks otsustanud kõhust välja tulla, thank goooood, sest ausalt, ma lugesin juba sekundeid ja olin hullumas. Kaks viimast päeva enne Britten sündi olin leebelt öeldes nukker ja pisaratevool oli kerge tekkima. Mulle tundus, et keegi ei mõista mind kodus ja mina ei mõistnud neid. Ma poleks never-ever arvanud, et ma kannan last üle määratud sünnitähtaja. On ju kõik mu lapsed enne sündinud ja ka Britten tahtis 28-rasedusnädalal tulema hakata. Kuigi tähtaeg oli 8.oktoober, olin ma arvamusel, et sünnitan hoopis 16.september. Ühtäkki täitus juba 40+0 ja midagi ikkagi ei toimunud. Null! Täiesti null!! Lõpuks neljapäeval hakkas limakork eemalduma, olin kindel, et nüüd hakkab mõningane sünnitegevus toimuma, sest tähtaeg on siiski üle aja juba ju, see peab ju mingi märk olema. Seega olin kindel, et reedel sünnitan s.o 12.oktoobril, aga taas mu sisetunne vedas mind alt. Lubasin sisetundega mitte enam koostööd teha!

Lisaks sellele, et meeleolu langes täiesti nulli, tabas mind ka haige kurk ja kinnine nina. Kurk läks lausa nii valusaks, et sundis mind apteeki suunduma. Ja kui ma tee apteegi suunas juba võtan, peab seisund meeleheitel olema, sest üldiselt ma olen mee-tee usku ja apteegikraami tavaliselt ei tarbi. Sain kõiksugu vahvaid soovitusi viinaga kurgu kuristamisest kuni heeringa kaela ümber sidumiseni välja. Läksin aga kergema vastupanu teed ja tarbisin Decatyleni tablette, mida pidi lihtsalt suus sulada laskma. Teed sai ka lisaks joodud. Ma nüüd ei tea kumb aitas, aga kolme päevaga sai kurk korda.

Oli pühapäeva hommik, kui ärkasin kaheksa ajal hommikul, still pregnant. Käisin esimese asjana pissil nagu ikka, limakork endiselt eemaldus. Ma pole ühegi eelneva rasedusega limakorgi silmamist täheldanud, seekord aga küll. Kuid väidetavalt ei peagi selle eemaldumisest aru saama.

Igatahes kiikasin end peeglist-endiselt polnud kõht alla vajunud ja ka kõrvetised polnud kuskile kadunud. Läksin tagasi pikali voodisse vedelema ja nutma miks beebi juba tulla ei taha. Miks!? Ma nii ootasin ja ootasin juba teda ju. Aastas on 52 nädalat ja kui sa oled sellest suurema enamuse ehk 41 nädalat rasedana veetnud, oodates ja oodates, siis see aeg tundub nii meeletult pikk selles olles, et sa lihtsalt ei jaksa enam. Kuigi kõrvalseisjad võivad sind maailma suurimaks hädaldajaks ja vingujad pidada, siis sa sisemiselt oled lapse ootuse lõpuks nii viimsele piirile viidud, et ootad lausa sünnitust, kuigi sa tegelikult tead, et see on valus ja selles pole pehmelt öeldes midagi ilusat,ootad sa seda ikkagi- uskumatud olevused need naised!

Tagasi voodis, tundsin kohe hommikul esimesi valusaid kokkutõmbed, ei midagi hullu, aga siiski õrnvalulik. Eks ma salamisi ikka lootsin, et need on nüüd need õiged ja et täna ongi see päev, aga ei julgenud enam kõva häälega mõelda ega välja öelda.

Käisime piknikul ja pildistamas, oli tõeliselt soe sügispäev, kus nii mõnigi tuli vaid t-särki kandes õue. Käisime Selveris jäätist ostmas ja looduses lepatriinude horde uudistamas. Nende tegevuste vahepeal olid ka kokkutõmbed, aga ei midagi regulaarset. Vahepeal toetusin Selveri jäätise letile kuniks valulik kokkutõmme üle läks või tõmbasin tee peal kõndides hoo maha, aga need ei käinud reeglipäraselt. Koju jõudes hakkasin juba mõtlema, et vist peaks teistele oma aimdustest rääkima.

Kell hakkas 17 saama, kui mõtlesime kas saata Brenda vanema õe Hanna-Liisaga vennalapse sünnipäevale kaasa või mitte. Ise polnud minust enam kindlasti minejat, aga mõtlesime just, et ei tea kas on minek haigla suunas või mitte sel ajal kui vanem õde sünnipäeval on ehk siis kella 17.30-20.30-ni.

Otsustasime mõlemad tütred igaks juhuks siiski sünnipäevale saata, et kui minek haiglasse, siis pole vaja lapse hoidmist organiseerima hakata ja tulevad peale pidu vanemaga koju. Õieti tegime, sest juba pisut enne kella 19 õhtul suundusime haiglasse. Kuigi mina oleksin vist pisut kauemaks koju jäänud, aga mees kartis, et äkki jääme hiljaks ja tema peab sünnituse vastu võtma. Mina seevastu kartsin, et lähme liiga vara ja peame liialt kaua sünnitustoas valutama, mind pannakse aparaadi alla ja katsutakse mitmeid – mitmeid kordi avatust. Ja nagu teadagi, pole need tegevused teps mitte meeldivad.

Valud käisid ca 4-5 minutiliste vahedega, kui otsustasime haiglasse tulla. Jah, ma lausa guugeldasin “kuna on õige aeg minna haiglasse korduvsünnitajal”.   🙂 Tuli välja, et kui valud on ca 6-8 minuti tagant, paar tundi regulaarsust on olnud, siis võiks korduvsünnitajal end haigla poole sättida, sest olukord võib kiirelt muutuda.

Jõudes kolmandale korrusele ja eemalt tulevat ämmakat nähes mõtlesin kas naeratan ja ütlen “tere” või pigem olen tõsine ja kägaras, et mind uskuma jääks, et ma nüüd tõesti hakkan sünnitama. Valisin siiski esimese variandi ja tundus, et ega ta vist eriti ei usu, et asjalood nii kaugel on. Siiski juhatas ta meid sünnitustuppa ja loomulikult pani esimese asjana otse ktg aparaadi alla. Jeii! 

Seejärel hakkas avatust katsuma, mida ta lõpuks ei suutnudki ära mõõta , asutas end minekule jättes meid valutama sõnadega no mõõdame 3-4 tunni pärast uuesti. 3-4 tunni pärast!!!! Kuulsite jah, see kõlab terve igavikuna! Vaatasin kella, mis hakkas kaheksa saama, tegin kiired arvutused. Ja mõtlesin endamisi ei, nii kaua mul enam ei lähe. Ajasin end kiirelt püsti, sest teadagi, gravitatsioon teeb head! Lasin mehel sky plusi ring fm-i vastu vahetada ja valutasime seal pisut. Enne valu hakkasin naerugaasi sisse hingama ja valu ajal püüdsin võimalikult sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja hingata. Vahepeal tahtis järg kaduma minna, aga püüdsin siiski end kokku võtta, et mitte hingamisele oma voli anda, sest deeem kui valus ikka avanemisperiood on. See on meeletu, pressietapis kaovad seesugused valud ära ja asenduvad hoopsis teistsuguste, kolm korda talutavate valudega.

Ahjaa, vahepeal tuli ämmakas kahe paratsetamooli ja pepuküünlaga, ausalt jäin vist üsna rumala näoga teda vaatama, aga tõesti selliste valude ulatuses mõtled, et mis see paratsetamool siin enam aitab, vaja on midagi eriti tugevat või siis pigem juba üldse mitte. Eks ma vist ei paistnud tõsises faasis sünnitaja moodi välja, et kangemat kraami pakkuda, aga ega ma hoolinud ka. Loobusin ka kahest paratsetamoolist.

Kiidaksin vahepeal oma meest ka, kes oli sel korral hoopis kindlam, teadlikum ning julgem kui eelmisel korral. Järgmine kord läheb veel libedamalt! 😉

Õõtsusin seal voodi najal, kui tunnen, et hakkab tugevalt allapoole suruma. Jõudsin veel endamisi mõelda, et jess, see tähendab, et lõpp pole kaugel. Surus ja surus. Juba mõtlesin, et hakkab välja tulema ja olin valmis käega kinni püüdma. Saatsin mehe ämmaka järele, ämmakas pakkus välja, et teeb looteveed katki, siis protsess kiireneb. Selleks tuli mul lauale selili korraks minna. Mõeldud-tehtud! Selili oli üsna hea olla, kuid peas mõlkus koguaeg, et selili asend on halvim asend protsessi kiirendamiseks ja küsisin kas võin püsti tulla. Võisin. Samal ajal soovitas ämmakas, et ehk tahan seal samas laua peal käpuli keerata hoopis. Tahtsin. Ja nii kui olin ära jõudnud keerata ja pika tugeva lõvimöirge mööda Tartu Puusepa tänavat laiali saatnud, lõikas kauaoodatud ilmaime ühe tugeva rebendi saatel end minust välja.

Imeline. Kergustunne. Pingelangus. Õnn. Rõõm. Ärevus. Rahulolu.Emotsioonide virr-varr!

Pisike Britten nägi ilmavalgust 14.oktoobri õhtul kell 21:06 ( 40+6 nädalal) ilunumbritega 3710 grammi ja 51 cm pikk. Sünnituse kestvuseks sai kirja 3 tundi ja 16 minutit. Sünnihinne 9-9.

1

 

Ahjaa, pere tuli ka ikka haiglasse vaatama – kõik on ilmselgelt vaimustuses uue pereliikme tulekust 🙂

btr

Jõudu ja jaksu kõikidele naistele, kel sünnitus veel ees ootamas on – midagi kaunist sünnitusprotsessi juures pole, kuid tulemus on seda kõike väärt! Tere tulemast, väike Britten! 🙂

 

smartcapture

 

 

 

12 thoughts on “Tere tulemast, pisike Britten!

Add yours

  1. Palju õnne 💐🍼
    Minu viimane tuli suure krutskiga. Kui olin tuhudega haiglasse sõitnud (100km Haspsalust Tallinnasse) arvas arst, et jään ikka sisse, kugi KTG ei näidanud midagi. Sain sünnieelsesse palatisse ja tuhutab, olen pool tundi pikali, mitte midagi. Jalutasin mööda koridore 20 min, selle ajaga 2 tuhu. Jäksin pikali ja ca 1/h sain magada. Ärkasin pissi hädapeale. Jalutan, jälle tuhud, pikali ei midagi. Lõpuks arst ütleski, et jaluta võimalikult palju. Tegin seda, kontrollis avatust, 4cm. Tunnike jalutadin siis lõpuks tuli ütles, et teeme lootekoti katki. Peale seda ca 40 min ja käes ta oligi. Aga see piin, et nagu tuleb ja ei tule ka, see oli kuidagi masendav. Olin üksi sünnitusel, sest mees jäi teisega koju( kell 5 hommikul sõitsin kiirabiga, 16.10 sündis.)

    Meeldib

    1. Just, jalge peal palju olla. 🙂
      Kui mind sinna ktg alla esialgu kohe pandi ja pidin pikali olema, tundsin ka kohe, et kuidagi rahulikumaks jääb, hirmuga hüppasin kohe peale ktg-d kähku püsti!

      Kas Haapsalule lähim haigla on Tallinnas?!

      Aitäh💓

      Meeldib

      1. Haapsalust lähevad emad sünnitama, kas Tallinnasse või Pärnusse, need kõige lähemad 😂 Ennem sünnitust ikka 100 km katsumust, kas jääd teele sünnutama või jõuad ilusti kohale. Mina olen kõigi kolmega jõidnud haiglasse, teisega küll napilt, ämmakas naeris, et ruttu püksid jalast, sünnitad püksi muidu 🙈kuid siiski jõudsin.

        Meeldib

  2. Palju-palju õnne tervele perele, pisike Britten on nii armas! 😍

    Minul tähtaeg novembri esimesel nädalal ja ühest küljest väga ootan seda kogemust, teisest küljest ei suuda esmarasedana isegi ette kujutada, mis mind reaalselt ees ootab 😊

    Igaljuhul mõnusat olemist, teineteise tundmaõppimist, kiiret taastumist ning põnevat kooskasvamist teile! ❤️

    Liked by 1 person

    1. Aitäh! 🙂 💓

      See on hea, et sa ei tea, mis täpselt ees ootamas on, ei oska karta midagi 🙂
      Igatahes see hetk, kui beebi lõpuks välja tuleb, kaalub kõik selle valu ja vaeva üles!

      Loodame, et sul läheb kergelt, palju pole enam oodata jäänud 😍

      Liked by 1 person

  3. Palju õnne. Mul viies laps sündis 45.minuti hiljem kui haiglasse jõudsin. Veekott tehti katki. Ja siis olid mõned pressid ja laps kõhu peal.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: