Ootame endiselt sügisbeebit!

brentssss

Prr, keera kodus või küte taha juba, sest varbad külmetavad. Tegelikult kurtsin ma juba mitmendat ööd mehele, et nii külm on öösiti tuba. Kas keerame kütte taha? Mees noogutas, et pisut jahe on jah, aga suurt probleemi ei näinud. Siis aga vahetasime voodis kohad ära ja nüüd tuli selgus majja miks just mina külma tunnen öösiti. Nimelt olen maganud ma täpselt selle tuulutusava all, kust siis õhku koguaeg sisse puhus. Ma ei saa üldse aru miks need avad igale korterile tehti? Selline soojakadu, lisaks on need hirmus kehvakesti tehtud.  Aga mis ma neist ehitusasjust tean, ma lihtsalt kurdan, sest olen liialt külmatundlik inimene ja jalad on jääkülmad kodus ringi käies. Õnneks on mul omajagu saatusekaaslasi, sest tegin instastorys küsitluse ja kaks kolmandikku on minuga sama külmakartlikud ja varbad juba külmetavad kodus.

Kuigi ma olin enam kui kindel, et oktoobris on veel vananaistesuvi, siis reaalsus on see, et kogu Eesti rahvas on juba septembri lõpust saadik talveriietele üle läinud. Seega oli mul peagi sündivale beebile varutud vaid riidest kombekas, mis pole just praeguste ilmadega sobilik. Või noh, ta külmuks üsna kohe õues ära kui ma just kaks kihti tekke peale ei laoks lisaks sellele riidest kombekale. Aga seda pole ka võimalik teha, sest kuna plaanisime kasutatud vankri osta, siis oli meil vanker paar kuud broneeritud ja järele ei läinud, sest kiiret nagu polnud ja lapse sünnitähtaeg ju alles 8.oktoobril. 1.oktoobril pidime käru kokkusaamise tegema, aga üks õhtu enne selgus, et ta oli pikalt mõelnud, aga ta kahjuks ei raatsi vankrit ära müüa. Vabandas, aga süda ei luba. Esimese hooga olin sõnatu, sest olin ma ju mitu kuud teadnud, et meil on vanker olemas ja just selline milline meile meeldib. Ja nüüd ühtäkki polegi meie beebil vankrit!

Müügil on selle firma vankreid ka väga vähe ja kui leiangi mõne, siis on ta värvuselt liialt hele. Ma nüüd ei teagi mis saab ja kust saab?! Selle peale jooksin kirparile kombeka jahile, et vähemalt siis kui kärru tekkide alla panna ei saa, sest käru pole, saan ta vähemalt sooja kombeka sisse pakkida. Ja leidsin! Uskumatu! No nii ilus Nordbjörni talve kombekas oli, et ma pidin selle ära võtma. Lisaks sain ühe k/s kombeka, mille ma ka ära võtsin, sest see oli lihtsalt liiga odav, et maha jätta. Kuigi k/s kombekal on sisse märgitud suurus 62 ja talve omal 68 – on nad siiski vastamisi asetades nagu ühepikkused. Ma nüüd ei teagi. Sõbranna arvas, et laps upub ära talvekombekasse, kui kuulis mis number sees on, aga ma ise mõtlen, et 3-4- kuune võiks juba sinna 64 cm kanti olla küll ju?!

Ja täiesti üllataval kombel olen ma roosasid riideid/asju beebile vaatama hakanud, kuidagi märkamatult! Seega mõlemad kombekad on roosad! Ahjaa, lisaks sain ma eile kätte beebi k/s mütsi, mis seest meriinovillaga, aga pealt nii armas baleriinidega, et paneb südame sulama. Aitäh, Heleni õmblustööd !

beebs

Nüüd on aga Brendale vaja kombekas leida. See softshell kombekas s. 98, mis just hiljuti ostetud sai, on tegelikult seljas tal ebamugav ja pisut väike ja sobib number väiksemat suurust kandvale lapsele. Nüüd panin müüki ja ootan ehk keegi ostab ära, sest tegelikult näeb ta üliäge välja. Kui ei osta, siis jääb tulevasele tütrele lihtsalt. Ideaalis ma tahaksin nüüd kohe osta Didriksoni kombeka, sest nad on stiililt kõige puhtamad ja samas universaalsed- sügisel paned õhema kihi alla ja talvel samale kombekale paksema kihi riideid alla ja pole vaja sadat kümmet kombekat igaks ilmaks. Aga noh, mul see kasutatud asjade kiiks ju! 🙂 Kuid nii kui mõni oma Didriksoni müüki viskab, on see kahe sekundiga läinud, kui just päev läbi ei scrolli netis.

Ühesõnaga pole küll beebil vankrit, aga tal on soe kombekas, müts ja kandelina, kes aga tulla ei taha, seda vägisi sundima tulla ei saa, sest isegi petersellitee joomine ei too sünnitegevust. Nüüd ostsin nõmmliivateed ka lisaks, teen kükke ja pesen põrandaid kummargil, aga ei midagi.

Eelnevad sünnitused on olnud 39+5 ja 39+6, seega võiks ta siiski ju ka sinnakanti tulla ehk siis laupäeval näiteks. Aga tunne on siiski nii lootusetu, et raudselt mina olengi see, kes istub veel 42 nädalal kodus ja siis hakatakse esile kutsuma. Esile kutsumist ma aga meditsiiniliselt üldse ei soovi, vaid tahaks kodust minna loomulike valudega. Samas ma usun, et 42-ks nädalaks on kergelt öeldes kopp nii ees veeremisest,et oleks kõigega nõus, sest tegelikult  ma nüüd enam ei hala niisama, vaid päris-päriselt on raske olla igas asendis iga kell. Ausõna!  

Igatahes ma nüüd asun oma järgmise teetassi juurde ja õhtuks on plaanis veel lihtne magustoit – šokolaadijäätis ( mida ma olen kolm päeva juba igatsenud), banaanid ja maasikakompott. Maasikakompotti jäi üle juustukoogi serveeringust, Selverist sain kaunid rohelised banaanid ja suur šokolaadijäätis oli ka Selveris hea hinnaga.

Jah, Selveriga seoses, tegime õhtul just õega facetime kõnet, kui meie siin taustaks oma naisperega sättisime poodi, õhinal! Otsisime riided, sättisin isegi kõrvarõngad kõrva, Brenda tahtis lausa kingad jalga panna. Õnneks sai aru, et vihma sajab ja jope ning lahtine king pole just parim kombo sellise ilma jaoks. Seepeale õde muigas teispool telefoni kaamerat ja naeris missugune suursündmus me jaoks poodi minek on, pidavat olema justkui nagu maarahvas, kes kord nädalas poodi pääseb ja parimad rõivad selle tarbeks välja otsib! Heh, miks mitte!? Laadapäevad hakkasid siiski ju! 🙂

brents
Hei, väike õde, kuna sa juba tuled?!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: