38+0

Viskasin end täna õhtul voodisse pikali ilma süümepiinadeta, nagu ajal enne lapsi. Issand, kuna see veel oli? Kui nüüd aus olla, siis mul ei meenugi eriti hästi lapsevaba elu. On sellest ju 13 aastat juba möödas, terve igavik!

Igatahes kui olin kaks – kolm korda lastele öelnud, et nad magama hakkaks minema ja tuleks hambaid pesema, ei liigutanud keegi silmagi mu jutu peale. Mõtlesin, et ei viitsi ka silma pilgutada nende peale. Tulin oma tuppa, tegin voodi üles. Ütlesin veel mehele, et keegi ei kuula, ma ei viitsi karjuma hakata ja keeran hoopis magama. Las vaatavad ise kuna lähevad. Mees vist käis ka korra ütlemas, sai vastuseks “kohe” ja tuli ka ära pikali. Hõikasime lastele üle ukse “head ööd” ja panime ukse kinni.

Mees vaatab telefonis omi asju, mina avasin läpaka, kui siis peagi väike Brenda tuli endale tuduriideid otsima, tegi musi-kalli-pai-plaksu-ruska traditsiooni ära ja juba nad olidki tuttu läinud. Super! Ei tea kas see taktika töötaks igapäevaselt?! 🙂

Istume siin nüüd mõlemad oma voodi nurgas, kumbki omavahel ei räägi, sest lihtsalt ei viitsi. Tahaks vahepeal omi mõtteid ka mõelda ( ja kirja panna), sest me oleme juba päev otsa koos olnud. Nimelt mees üllatas mind päeval ja astus ühtäkki koduuksest sisse. Kes mu meest teab, siis võib ühekäe sõrmedel üles lugeda aastas töölt vabad päevad, kui harilikel inimestel on tööpäev! Ehk siis es-mas-päe-val astub tema keset päeva uksest sisse. Mis te arvate kas me vajusime mõnusalt uinakule üksteise kaissu? Ei, nii romantilised me pole. Ma ikka naljatan mehega, et kuhu kadus see romantiline mees, keda ma 5 aastat tagasi kohtasin?! Küll oskasid mind hästi ära petta! Tema muidugi vastu, et hoopis mina petsin ta ära. Ja siis lõkerdame naerda koos.

Ajasime end hoopis kodust välja, tegime ühe burksideidi, mis arvatavasti jääb viimaseks kahekesi väljas söömas käimiseks pikaks ajaks, sest iga hetk peaks ju kõhubeebi ilmavalgust nägema ja kus sa ikka seda pisikest enam jätad? Kes see vaatab? Ja kui olekski hoidja olemas, siis arvatavasti oled õhtul nii väsinud, et ei viitsigi kuskile end sättida mõnda aega. Teate küll, beebiiga! 

Ma muidugi tahaks loota ja hoian varbaid-pöidlaid, et meie uhiuus beebi tuleb rahulik ja malbe iseloomuga, kel puuduvad igasugused gaasivalud, sest Brenda gaasiiga 3,5-kuud on veel vägagi selgelt meeles – kuidas ta nuttis ja nuttis, nii et nutukramp tekkis ja kuidas ma perearsti manitsesin, et ta meid kõhu ultraheli uuringule saadaks, sest Brendal on kõhus midagi nihu läinud ja kindlasti pole soolikatega kõik korras.

Tänase seisuga on täpselt 14 päeva jäänud sünnituse tähtajani ja mitte midagi ei toimu. Mitte kui midagi! Ainuke, et kõhubeebi oleks justkui nüüd paar päeva pisut vaiksemaks kõhus jäänud võrreldes sellega, mis mürglit ta siiani kõhus on teinud. Eile õhtul togisin teda ikka jupp aega, et ta endast elumärki annaks. Teab kas magas sügavat und ja mõtles on ikka hüsteerik ema talle sattunud, kes magada ka ei lase ja nüüd nimelt karistab mind selle eest ja kükitab seal kõhus veel 14 oktoobrini. Kõht oleks nagu ka pisut allapoole vajunud, kuigi ei pea ta vist kuhugi vajuma, ka kõrgel kõhuga minnakse sünnitama.

Ämmaemand pani mulle veel aja 10.oktoober, mis tähendab, et selleks hetkeks olen ma last kandnud 2 päeva üle tähtaja!! Ma isegi ei taha mõelda sellele, et ma peaksin veel 10.oktoober rase olema!!! Kõhuümbermõõduks saime 105 ja loomulikult midagi suurt selga ei lähe. Jumal tänatud, et sai HM-ist rasedateksad ostetud – tõeliselt mugavad ja need on ka ainukesed püksid millega ma kodust välja saan minna. Peal kannan Zara musta toppi, mis on ka ülimugav. Kodus kannan kleiti ja haaremipükse ka ning valge pikk top on ka kodune igapäeva riietus. Küll on lihtne, pole muret mõtlemisega mida küll selga panna, sest miski nagunii ei mahu. Ja mõtet pole juurde ka osta miskit, sest lõpp on lähedal ja peale seda hakkab kaal ludinal langema, onju?! :) Ideaalis jätaks 10 kilo haiglasse, sest mul on ju nii tohutult palju juurde tulnud. Samas see on ladestunud mulle kõikjale mujale ka kui kõhtu ja no mis seal salata – toitu ma armastan ja pole end piiranud. Seega 10 kilo haiglasse jätta kõlab pisut ebarealistliku plaanina? Oh, mis seal ikka ( ja pistan järjekordse Fazeri kommi nahka!).

FFAEB1C9-A2AB-420B-B2BB-DF820A6A78AA

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: