Kool on lahe! Kuid kiusamine võib võtta helged koolimälestused!

82D03DF2-08E4-4AD5-BB09-A84C774023F3

Kool on lahe! Vaatan ma nüüd tagant järele, sest omal ajal polnud ma suurem koolielu nautleja. Koolihuvi kadus mul 7-8 klassis ja tuli tagasi alles mitu-mitu aastat hiljem, kui seadsin sammud kutsekooli. Õnneks mind ei ole kunagi kiusatud ja ma ei liigitaks ennast ka kiusajate alla. Minu viga ehk oli see, et ma ka ei sekkunud kiusamist pealt nähes. Mis paneb mind justkui ühte patta kiusajatega, kuid siiski ma pole kunagi aktsepteerinud kiusamist, mul lihtsalt ehk jäi julgusest puudu vahele astuda.

Mingil põhjusel jätsin ma kutsekooli pooleli, mida ma siiamaani ei mõista, kuid õnneks leidsin siiski endas jõudu ja tahtmist seada end sisse keskkooli, mis edukalt ka lõpule jõudis. Seda keskkooli aega ma nautisin- oli mõnus ja avardav ning nüüd kui näen teisi kooli astumas ( eriti kel vanust rohkem), siis mõtlen endamisi “super, kool on lahe! Tahaks ka!”. Aga kes teab, siis on mind paar viimast korda kooli ukse taha jäetud. Seega on see pisukese põntsu löönud mu enesehinnangule ja ei oska ennustada kuna järgmine kord kooli püüan astuda taas.

Tulles aga tagasi põhikooli juurde, siis on mu hingel suur mure. Nimelt tütre klassis on kiusaja. Ja kuidagi on sattunud just minu tütar tema huviorbiiti ning mingi aja tagant tuleb poisil tuhin peale ja alustab narrimisega a la “nõid, nõid!”, tahab üle valada coca-colaga , kohe läheb oma narrimisega nii kaugele, et kevade lõpul tuli tütar kordi nutuga kodu, kes ei mõistnud “miks ta peab teda narrima ja kiusama?”.  Loomulikult on emal oma tütre valu raske pealt näha ja pisarad on kerged mõlemal tulema. Vähe sellest, et niisama sõnadega narrib, siis tuleb ette ka füüsilist vägivalda – küll koolikotiga virutamist, küll togimist, küll hokikepiga virutamist. Ja tegemist pole kehaehituselt mitte tavalise keskmise viienda klassi poisiga, vaid suure ja turske koolipoisiga. Ma üldse ei väidagi, et minu tütar kukununnude liigasse kuulub ning midagi vastu ei ütle. Ka tema võib vahel valusalt sõnadega susata, kuid füüsilist vägivalda ei tohiks siiski kasutada, olgu ükskõik mis.

Igatahes kevade lõpul püüdsin selle poisiga rääkida, mis ei kandnud vilja, kuna mind nähes, paneb ta lihtsalt jooksu. Tema sõbrad teadsid aga öelda, et miskipärast ta peabki koguaeg endale ühe ohvri valima ja kui see pole parasjagu minu tütar, siis on see keegi teine. Ja nemad ei teadvat miks ta nii käitub.

Saatsin läbi stuudiumi ka tema emale kirja, mis loomulikult jäi vastukajata. Teised õpilased teadsid rääkida, et ta vanemad ei reageerigi kirjadele. Ka õpetajaga vesteldes selgus, et vanemad ei anna end näole ega reageeri. Õpetaja on probleemist teadlik, kuid justkui mitte midagi pole ette võtta.

Tihtilugu mulle tundub, et kui taas mingi situatsioon on olnud, peab kiustav eemale minema ning kiusaja on justkui “õige mees” teiste seas edasi.

Tuli suvi ning lootsin, et ehk suvega kasvab poiss suuremaks ja targemaks ning sügisest saab puhtalt lehelt alustada, kuid tundub, et kõik jätkub vanaviisi.

Miks vanemad ei reageeri? Kasvõi õigustamaks oma poja käitumist? Või on nad loobunud poisiga rääkimast? 

Käisin ka paari tunnis avatud õppepäeval- näen, et poiss on hüperaktiivne ja tahab koguaeg pildis olla. Alati peab ta rääkima ning alati karjub tema üle klassi vastuseid õpetajale. Teistel pole võimalustki ja näen, et ka õpetajad olid hädas liigaktiivse poisiga. Ma üldse ei arvagi, et ta on otseselt pahatahtlik ja kurjust täis, aga kui kõik aktsepteerivad tema käitumist, siis justkui võibki ta niiviisi käituda. Mind kõige rohkem häirib tema vanemate “leige” huvi ning probleemi eiramine.

Ma ei kujuta ette, et kui minu tütar oleks kiusaja, siis ma peidaks piltlikult öeldes pea liiva alla ega teeks väljagi. Ma püüaks vanematega rääkida, ma püüaks õpetajaga vestelda ja loomulikult räägiks ma ka lapsega kasvõi iga päev igal sammul, et niiviisi ei saa ega tohi. Ma ei saaks magada ka, kui ma teaksin, et mu laps kedagi jälle koolist nutuga koju saatis.

Ma pole kunagi pooldanud teistsuguste laste eraldamist endasuguste sekka, kuid ma ei poolda ka enda tütre terroriseerimist. Hetkel tundub, et minu tütar peaks lahkuma koolist, kui ta tahab kiusajast pääseda. Kas ei peaks mitte vastupidi olema? Kas poisi sakutamine aitaks tal tagasi tõmmata?Ma ei poolda omakohust, kuid lihtsalt kardan, et kiusamine süveneb veelgi aastatega ja läheb jõhkramaks. Teame me ju kõik nt filmi “Klass”?! 

Ma tahaksin, et see kiusamine saaks lõpu nüüd ja praegu, kuid kui poisil on karistamatuse tunne, võib ka sel lool traagiline lõpp tulla. Igale kiusamisloole tuleks täie tõsidusega suhtuda!

Mida teha? Kuidas edasi? Mis aitaks? Kas üldse midagi aitab? 

Üldiselt siiski mu tütrele koolis meeldib ja pole selliseid hommikuid veel, kus kooli minna ei taha. Praegu pole kiusamine igapäevane, vaid pigem nagu loterii- kas täna kiusab või ei?! Kuid tean, et see võib kergelt muutuda, kui ükshetk on kiusamine ületanud igasugused piirid. Tänapäeval on kiusamine ju kolinud ka internetti ja ka nende klassil on oma grupp, kus üksteisega suhelda ning vahepeal unustatakse piir ära ning läheb üksteisest piltide postitamiseks ja pahasti ütlemiseks. Peale viimast intsidenti palusin tütrel grupist lahkuda edaspidiste kokkupõrgete tekkimise võimaluste vältimiseks, kuid taas miks peab keegi eemale jääma. Miks ei võiks eksiteerida ühe suure kokkuhoidva klassina?!

Soovin vaid, et mu lapsel jääks ka kooliteest helge mälestus ning ükski kiusaja seda temalt ära ei võtaks, lihtsalt niisama!

#kiusamisevastu

3 thoughts on “Kool on lahe! Kuid kiusamine võib võtta helged koolimälestused!

Add yours

  1. Maapiirkonnas on asi kohati lihtsam, nii ma vähemalt arvan. Kui koolis on midagi sellist millega ei olda rahul siis vanemad räägivad õpetajaga, öpetaja oma korda vanemaga ja kui vanemaga rääkimine ei too tulemust siis teavitatakse kohalikku omavalitsuse kas lastekaitsetöötajat vöi sotsiaaltöötajat kes siis vötab perega kontakti ja sealt minnakase edasi. Paha tihti on linna koolid suured ja märkamine raske.
    Samas minu enda laps oli ka eelmisel aastal kiusatav ja just siis kui koolipâev oli läbi ja tuli bussi oodata. Iga päev kell 15.35 helises mu telefon ja teisel pool nutev laps. Vestlesin ōpetajaga kes teatas, et nende teada selliseid juhtumeid ei ole. Ma ei tea kui kaua see lugu kestis kui ühel korral teatasin koosolekul, et pean minema oma last kaitsma. Söitsin koolimaja juures olevasse bussi peatusesse, rääkisin nende poistega ja peale seda seisavad need kolm poissi iga hommiku nagu viielised bussi peatuses. Samas alati ei ole hea kui vanem sekkub, kuna lapsed peavad suutma mingeid probleeme ise lahendama aga kui see kiusamine läheb juba üle igasuguse piiri siis peab sekkuma ja kiirelt.

    Meeldib

  2. Eelmisel aastal oli 3 klass, praegu käsi 4 ja hetkel tundub, et asi on nn kontrolli all. Kuid kuna viimasel ajal räägitakse sellest nii palju siis hoian silmad-kõrvad lahti.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: