Kui sisetunne veab alt!

Täna on see päev, kus plaanisin oma kõhuelanikuga silmast silma kohtuda. Mingisugune kõhutunne ütleb juba tükk aega tagasi, et 16 september saab see päev olema, aga nüüd kui selle päeva hommik kätte on jõudnud, olen ma endiselt punuga. Üldse kummaline – iga raseduse lõpus ma ärkan hommikuti ja mõtlen endamisi ” näh, ikka rase, öösel pole endiselt midagi pihta hakanud!” 🙂

Ma pole terve selle aasta jooksul ka nii tegus olnud kui viimased kolm päeva ja ka täna pole plaanis mul diivanikaunistus olla. Khm-khm, sellega seoses, mina eile muudkui majandasin ja koristasin, pühkisime Brendaga kõik põrandad ära ( täna on plaanis ära ka pesta), pesin mitu masinat pesu. Käisin ostsin beebile voodipesu ära ( õrnroosa pisikeste valgete täppidega. Jah, polegi hall! ), et nüüd tunnen tungi voodi kokku panna, oma kohale asetada ja üritada kodus meeleolu luua, et kohe on meid rohkem kui siiani. Kui Brenda juba piisavalt suur oli, et narivoodisse magama kolida, pani mees võrevoodi ära kokku, et keldrisse viia oma aega ootama. Ja nüüd kui minul on maailma suurim soov see voodi juba üles tuua ja kokku seada, kuulen ma, et üks mingisugune jupp olla kaotsi läinud kui me viimati voodi lahti võtsime. Miks ma sellest alles nüüd kuulen?! Igatahes nüüd on vaja mingisugust juppi Bauhofist tuua enne kui voodi korralikult kokku saab panna. Aga eile ma seda juppi ei saanud, sest mees oli diivanikaunistus. Päev otsa!!! Nimelt käis ta eelneval õhtul sõbraga väljas ja nagu ikka pole tema organismil seda alkoholisoolikat ja põeb ikka korralikult järgmine päev seda üle. Ütlesin, et käigu ära jah, sest järgmist korda ei pruugi niiipea tulla. Ma tõesõna ei tahaks sünnitusmajja oma kõrvale rummist lehkavat meest. No ei!

Üks päev tegin ma köögis täieliku suurpuhastuse, sain 3 kotti tarbetuid asju! Järgneval päeval sai lastetuba korda tehtud! Täna on plaanis kõik põrandad ära pesta, voodi kokku panna. Voodipesu pesin eile ära, plaanin selle lausa ka ära triikida. Mehel on kohustus vaip pessu viia. Haiglakoti tahtsin juba eile kokku panna, aga lükkus ka kuidagi tänaseks.

Käisin ükspäev jälle kirparil. Ma jumaldan kirpareid, selles pole mingit saladust, aga Sepa kirbukasse sattusin ma vist teist korda. Jagan vaid kiidusõnu kirbuka kohta, mine vaata ise! Leidsin sealt päris häid asju, aga no kõige õnnelikum olen ma Amazonase Mei Tai ruutlina üle, mille eest pidin ma välja käima vaid 4 eurot. Super! Seal olid üldse üsna normaalse hinnaga kaubad ja lastele jopesid/ kombekaid jpm, mis praegusel ajal aktuaalne kaup. Muidu armastan käia Põnnilt Põnnile kirbukal, kuid seal viimasel ajal ei saa enam aru kas oled kirbukal või kuskil kaubanduskeskuse lasteriiete poodi sattunud, sest hinnad on samad. Kuigi Humanat ma üldiselt väldin, siis ühel päeval aega parajaks tehes astusin siiski uksest sisse. Hästi palju rahvast vooris seal stangede vahel, nagu oleks viimne päev kätte jõudnud ja siis ma nägin – kõik kaubad olid 1 euro sel päeval. Jäin ka siis pikemalt vaatama ja kuidagi õnnestus mul tabada see imearmas seljakott. No uskumatu- kas keegi ei märkanud või kuidas see kahesilma vahele oli teistel jäänud, aga loomulikult haarasin ma selle kohe endaga. Nüüd saab Brenda sellega Peppasid ja Suziesid lasteaeda kaasa võtta.

Jätan nüüd praegu postituse pooleli ja jätkan õhtul, kui enne sünnitama ei lähe, sest hakkan kohe põrandal kükitama ja küüritama.

B884884C-96BE-4497-8C9B-234413F3C7B4

 

 7 tundi hiljem 

Endiselt olen ühes tükis. Kuigi noh, ega mul ju aega veel on. Homse seisuga saab 37 nädalat, aga tunne on selline, et beebi on valmis ja mina olen ka.

Saime põrandad pestud ja mees kõik aknad nii seest kui väljast läikima löödud. Beebivoodi saime kokku ja pisut mööbeldatud. Triikisin beebi voodipesu ära, panin voodipesu sisse ajutise teki ja padja. Isegi voodikardinapuu vedasin keldrist üles ja panin kardina külge. Hea, et see alles on ja keegi seda omal ajal ära ei tahtnud osta, kui müüki panin. Ma mäletan kui palju vaeva ma nägin selle leidmisega tooaeg. Esiti mõtlesin voodikardinat mitte panna, aga kui kõrge kapi sealt seinast ära pidime liigutama, jäi kuidagi lagedaks ja mõtlesin, et voodikardin muudab pisut hubasemaks.

Eile õhtul jõudsin tordi kokku laduda ja külmikusse tahenema asetada, et täna saaks maiustada. Õnneks tulid täpselt ämm-äi ka külla just siis, kui olin tordi kaunistatud ja üles pildistatud saanud. Seega keegi pildistamise taga söömisega ootama ei pidanud ja õnneks oli sööjaid rohkem seekord. Ja kolmveerand torti sai nagu naksti otsa. Sisuks klassika – kohupiim, vahukoor, vaarikad. Peale füüsaleid, viigimarju ja oreo küpsiseid. Klassika maitseb alati hästi ja kõigile! Tordi retsept on siin .

tort1

Ämm tõi kaunid viimsed lilled ka vaasi, need pidavat ta aias üsna viimased olema. Seega suurt enam loota pole. Ma armastan lilli, aga samas ei raatsi ma neid siiski ise endale vaasi tihti osta. Õnneks on potililled ka olemas, mis on ajatud.

Kui voodi kokku saime ja madratsi sisse pandud ( njah, mis madratsi, poroloni pigem), siis meenus mulle, et mingisugune vale mõõt oli meie beebivoodil, et tal tavapärast madratsit pole. Otsisin mõõdulindi välja ja saingi teada – mõõtsin välja 60 x 105, poes müüdavad standardmadratsid beebivoodile on aga 60 x 120. Seega pean minema piiluma, kas ehk 100 cm pikkust madratsit ka beebipoodides saada on?!

Juba päris õhtu 

Endiselt ei toimu midagi. Sõime vahepeal maisi, mis äiapapa ennist tõi. Hea, et tõi, sest muidu poleks täna midagi sooja sööki siin majas saadud. Söögi tegemisega on nagu on siin majas, viimasel ajal läheb aur mujale, kui toidu tegemisele. Ma loodan, et kui beebi käes, tuleb taas suurem tuhin peale. Hetkel püüan lihtsamalt hakkama saada. Või noh, ma propageeringi toite, mis pigem ei nõua suurt pingutust ja tuletavad meelde, et argilisuses on oma võlu ja parimad maitsed saame me kõik kätte kõige tavalisematest toitudest. Küll aga saab igat toitu kaunilt serveerida, isegi kapsarulle, kui vaid pisut viitsimist on.

88ADABBE-1D27-43A9-9034-E49A59EBFAC0

CD616874-A26D-4817-9647-902FBF847569

 

Kuigi päev pole veel päris läbi, siis vaevalt siin enam midagi toimuma hakkab. Õnneks hakkab telekast täna taas “Sild”, mis meeli köidab. Etv hakkab näitama sarja neljandat hooaega, mis tähendab, et üks hooaeg on kas meil kahe silma vahele jäänud või etv ise ei näitanudki kolmandat hooaega. Kuid ma loodan, et nüüd sarja jooksma hakkamisel mingeid lünki see sisse ei too. Igatahes üks parimaid sarju, mida mu silmad on näinud.

Hästi vahva on see, et Brenda elab nii kaasa mu rasedusele ja oma õe sünnile. Iga päev küsib mitu korda, et kas täna tuleb juba, kas juba tuleb, kuna tuleb. Loodetavasti jätkub fännamine ka pärast beebi koju toomist, harmooniline õdede vaheline elu?! Jah, in my dreams. Kaklus ja ühte hoidmine käivad ikka käsikäes, onju?!

Oh, I´m so done, so done….

IMG_E0136

 

7 thoughts on “Kui sisetunne veab alt!

Add yours

  1. Oli küll kolm hooaega ETV-s. Ma ise vaatasin juba 4 hooaja ära Soome YLE TV-1 pealt.
    Vaata ja sa ei kahetse, väga hea hooaeg, kahju et viimane .

    Meeldib

      1. Me tegime panuseid mingiaeg 😀 et millal hakkab pihta haha. Täna ei midagi 😦 kuigi kartsin küll et tänase suure stressamise peale on kirsiks tordil ehk sünnitus, aga ei, siiani ei midagi. Siiski siiski, ostsin shampanja 😀 muuks aga vist energiat ei jätku hahaaaa.

        Liked by 1 person

      2. Noo, mis seis on? 🙂
        Miks stressasid?
        Mul päevade moodi valu päev otsa olnud, aga samas need võivad kesta vist nädalaid nagu ma lugenud olen. 😆 Aga nii põnev aeg – igast märke hakkad ootama ja lugema ( ja ette kujutama).
        Me ennustasime ka, mina 16. sept ja mees arvab, et 2.oktoober. Ma siiski loodaks septembri kuusse jääda 🙂

        Meeldib

      3. Ei mingit seisu…ma kohe ei tea kas olla kurb või õnnelik. 😀 Sesmõttes et aega ju on, meil mõlemal, aga samas ma ise loodan ikka et tuleb varem noh. Ohoh, kõlab põnevalt! Anna teada mis seis on homme:D Mul ei ole selliseid päevade moodi valusid siiani küll olnud, lihtsalt on tunne et kas lähen lõhki või laps kukub välja hahaaa. 😀
        Stressasin sest kass korraldas sitamaratoni (no nii oli, ei saa kuidagi ilusamaks muuta seda:D) ja mõlemad mehega kasisime teda nagu ma ei tea keda. Ok üks kord-elad üle, aga kaks korda päeva jooksul kasi kassi tagumikku, nooooh, siis hakkas mul katus sõitma. 😀 😀 Nüüdseks kõik ok ja ise ka maha rahunenud aga no oli tunne küll et siit tuleb üks stressibeebi mitte lillede ja liblikate beebi, kui tuleb. 😀 Hormoonid ka täiega möllavad vist, mulle tundub. Õudne.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: