Kummarid ja sassis tuba!

95F04805-3A8D-405E-AE19-568848BB8E76

“Emme, ära ole kurb, ole rõõmus!”, ütleb pisike Brenda, kui istun parasjagu diivanile ja lasen pisaratel voolata. 

Jah, loomulikult hakkan ma selle peale veel rohkem nutma, sest kui su tilluke ihuvili sulle härdal häälel nii ütleb, siis ei saagi teisti. Saad hoopis pahaseks enese peale, et niimoodi tönnima hakkasid ja laste peale karjusid ennist.

Aga nii kuradima vihale ajab, kui ma juba kolmandat korda käin ja kummardan oma suure rasedakõhuga mööda põrandaid nii, et kurgus kõrvetab ja võhm on väljas.  Justkui lõputu jada, muudkui käi ja korja, korja ja korja. Ja samal ajal suurem tütar peesitab diivanil vaatab “Kättemaksukontorit” ja väiksem kisub kuskil teises korteri otsas midagi laiali, et ma saaksin varsti jälle koristama ja kummarduma minna.

Miks ei võiks mänguasjad maas vedeleda?

Iseenesest ju võikski. Eks ma olen ka jätnud neid vedelema. Ja saan ka lapsi neid koristama, aga päevad pole vennad. Ja mõnipäev koristab Brenda ilusti enda järel asjad ära, enne kui uue mängu juurde pöördub. Hanna-Liisa vastus on aga ikka nii, et pole minu asjad, mina pole neid laiali ajanud. Aga samal ajal jätab mööda elamist kohukese pabereid laiali, riided on laua otsas hunnikus. Polekski suurt midagi, aga teate, kui paha on kodus olla,kui kõik on sassis ja segamini. Kui sul pole kohta kus istuda ega astuda, kaasneb selline energiakadu ja ei tahagi midagi teha, sest sa ei suuda sellise segaduse sees oma mõtteid enam koondada. 

Liigne segadus tekitab taustamüra, mis pärsib keskendumist!

Olen tähele pannud, alati kui lastetuba on segamini, tulevad lapsed sujuvalt elutuppa ja hakkavad siin tegutsema. Ja nii kui ma koristan nende toa ära, kolivad nad tagasi, sest siis on enda toas jälle hea olla.

Ja nii kolmene Brenda tuleb mu juurde ja ütleb heledal häälel: ” mina all-mastan sind, ära enam nuta!” 

Tohutu suur kanaemadus on minus võimust võtnud- ei tea ka raseduse lõpu hormoonid on mängus või mis, aga igatahes täna valutasin südant ja vaatasin muudkui aknast välja kas vihma hakkab sadama või ei?

Näen läbi akna kuidas tuulepuhangud end üles kerivad ja siis vaibuvad, taas ja taas. Taevas on hall ja kurjakuulutav.

Ja süda valutab, et lapsele kummikuid kaasa ei saanud pandud. Lisaks rõhub südamele ka see, et Brenda läheb iga päev lasteaeda jalanõudega, mis pole talle meelt mööda. Üritab koguaeg crocse või kummareid hommikuti jalga sokutada, aga mina ei luba, sest vihma ju ei saja, kus sa nende kummikutega lähed?! Tean, et need jalanõud pole talle väikesed st ei pigista ninast, aga kanna poolne osa on selline kõva ja võib tõesti ebamugav/valus olla. Ja nüüd ma siin valutan südant, et mis ema ma küll olen, ja sunnin last nendega lasteaeda! Nad küll palju päeva jooksul väljas pole, aga siiski. Sellist kanaema südant pean ma praegu endaga kaasas kandma!!!

Tahaks kohe nutta seepeale!

 

#hormoonid #lapseoootus #tundepuhangud

 

2 thoughts on “Kummarid ja sassis tuba!

Add yours

  1. No kuidas sa laigid sellist juttu, eks ole? Aga ütleme siis nii, et “like” on selle eest, et sa kogu seda tohuvapohu enda sees ei hoia, vaid lased tal minna… sõnadesse. Küllap saab kergem, kui teised loevad. Laulusalmgi ütleb, et “kui on mure, siis pool anna ära…” 😉
    Kerget ja helget ootuse lõppu! 😍

    Meeldib

  2. Eks ma ikka pisut läbi huumori kirjutan seda, kuigi võib-olla teised ei loe seda välja. Sõbrannagi muigas vaid täna selle jutu peale: “oh,
    seda läänemaailma kanaemadust ja muresid!” 😀😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: