Oh loomaaed, oh loomaaed…!

 

44BBBE3A-1E5A-471D-A754-0E743F1D9040

Ilm oli Tallinnas pisut hall ja algselt lubaski olla vihmane, aga ega me seepärast kartma löönud ja ei tulnud mõttesegi külastust ära jätta. Kuigi ma juba ennist mainisin, et paraku haakus see päev kooliaasta avakatusega 1.septembril, mis nagu kiuste toimus sel aastal Hanna-Liisa koolis laupäeval. Kuigi tavapäraselt on kooli avaaktust peetud siiski tööpäeval kui 1.september langeb nädalavahetusele, aga mis seal ikka. Loomaaeda ei saanud ära jätta, sest tõesõna ma pole seal ju aastakümneid käinud. Kunagi-kunagi lapsena, kuid hiljem olen ma vaid sellest kohast lugusid kuulnud. Seega olin ma justkui laps enne jõule, ootusärevus oli suur.

Loomulikult jagasin ma loomaaia külastusest fotosid ka sotsiaalmeedias ja mis te arvate milline oli esimene pilt, mis üles laetud sai? Jah, täpselt! Arvate õigesti. Jääkaru! Jääkarud ja polaarium on tõeline hitt Tallinna loomaaias ja usun, et nii mõnigi seepärast sinna üldse läheb. Alati kui keegi loomaaeda külastas ja pildi postitas, polnud kahtlustki, jälle postitati jääkaru pilt. Midagi pole öelda, jääkaru polaarium ongi kogu loomaaia lahedam elamus.

IMG_E9546

IMG_E9549

Kuna polaarium oli esimene peatuskoht, mida loomaaias nägime, lõi see lootused kõrgele. Kuid kohe peale polaariumit tulid järjest trööstitud pisikesed alad, kus tüügasead tuimalt ringi tatsasid või mõni hirv edasi-tagasi oma kapjadega mööda asfaltit triivis. Saan aru, et ressursse pole või võib-olla loomadele piisabki sellest, aga kurb ja trööstitu oli see vaatepilt siiski, taamal veel taustaks hall ilm. Kurb muusika vaid puudus, siis oleks täiuslik nutufilmi hetk purgis olnud.

8F8F2D73-9575-4EF2-A75F-F5496C798BAB

Aga ei, õnneks läks edasi paremaks- kaljukitsedel oli täitsa lahe elamine/olemine, väiksed ahvid tegid tsirkust ja pakkusid kõige elavama vaatepildi, kui korraks tuli vihma, pugesid ka simpansid vihmavarju alla ja nende elavad loomust piiluda ei saanud. Korra mõned trikid tegid köite peal, aga nad on siiski inimhingede sugulased ja jooksid ka vihma  eest peitu. Nagu minagi! 🙂

Elevante oleks tahtnud pisut lähemalt näha, kuid kuna neil seal üsna suur ala, siis loomulikult nad ei jalutanud tara ääres, vaid sõid. Üks vant vaid sõi ja sõi, sõi ja sõi. Kas tead palju elevant võib päeva jooksul vett juua? 190 liitrit vett!!! Lisaks veel 150 kg heina! Sööb pisut rohkem ja on natuke kogukam kui mina oma 36-ndal rasedusnädalal.

IMG_E9591

Ka kolmene Brenda ei pea nüüd ehk lehmi enam elevantideks, vaid teab milline elevant välja näeb. 🙂

Tiigriga silmast silma tõtt vaatamine oli üsna ülendav tunne! Lõpuks kui tiiger hakkas hambaid näitama ja urisema, pani keha kohe vappuma ja eemale tõmbuma.

Kaamlid ja piisonid olid aga niivõrd tuimad, et pani mõtlema kas nad ongi koguaeg sellised või oli neil parasjagu puhketund? Ja kuidas jäi mul nägemata känguru? Lootsin ka kaelkirjakut kohata, aga avastasin, et meie loomaaias polegi kaelkirjakut, kas vanasti oli?

Ämblikutest nägin vaid ühte, neid oleksin tahtnud rohkem kohata ja nendega tõtt vaadata, sest ma liigitun ka nende sekka, kes ämblikuid hirmsasti kardavad. See eest said pere teised liikmed oma ussidoosi kätte, sest usse leidus seal mitmeid liike.

IMG_E9557

IMG_E9561

IMG_E9570

IMG_E9586

IMG_E9605IMG_E9607IMG_E9590

Mis mind aga tohutult üllatas? See, et Brendal oli täiesti ükskõik loomadest – oli seal tiiger või elevant, vahet pole. Samamoodi oleks võinud tühi loomaaed olla, ta poleks teist nägugi teinud. Uskumatu! Ma arvasin, et kolme aastane tunneb huvi loomade vastu, aga näed sa siis ega mina ka kõike ei tea. Õpin kogu elu oma lapsi tundma. Ainuke, mis teda köitis oli ujuv jääkaru kellega mööda klaasi kaasa joosta.

Ma ei hakka üldse ilustama – loomulikult nagu ikka, kui plaanid toredat päeva lastele, viid loomaaeda ja puha, pole nemad koostööaltid- Brenda oli täiesti võimatu ja ülemeelik sel päeval. Kohe üldse ei teinud koostööd. Hanna-Liisa suutis vist 15 mossitamist selle aja jooksul läbi teha. Eks tal see üle tee Rocca Al Mare kaubanduskeskus sees kihvatas koguaeg ja pigem oleks pool päeva seal jalutanud kui loomaaias. Seega oleks me võinud vabalt mehega kahekesi selle külastuse ette võtta, lastel oli üsna ükskõik! Seega kui keegi nägi “pisut” torssis olekuga perekonda 1.septembril loomaaias jalutamas, siis jaa, need olime meie! Aga enamjaolt ma püüdsin siiski positiivne ja tujudest üle olla. 🙂

Aga kui olime loomaaias 5,5 km maha kõndinud, hüppasime korraks ka üle tee asuvasse keskusesse. Ja mida ma seal näen? Levier Cakery! Te oleks pidanud mu nägu nägema, adrenaliin lendas ülesse ja oleksin tahtnud sinna kohe maha potsatada. Mis ei tuleks aga mõttesegi koos oma kaasavaraga! Hiljem kui mees läks suitsuringile, jätsin lapsed kaubanduskeskuse pingile ja ütlesin : ” Käin sips-niuhti ära!” Ahmisin kiirelt Levieri koogid/ pirukad omale mälusoppi, lubasin üksi Tallinnasse tagasi tulla ja haarasin kaasa pardiliha karamellsibula quiche´i. Ma vist ei pea mainimagi, kui maitsev see oli! Tagasi tulles ootasid mind põrnitsedes pereliikmed ja asutasime end Tallinnast tagasi Tartusse.

Järgmise korrani! 🙂

Kuidas teie lapsed loomaaias vastu on pidanud ja kuidas huvi on olnud? Ausalt palun! 🙂

IMG_E9602

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: