Tunnetest ja mõtetest!

46AA6369-8490-433C-BC7A-EE8660CAEE40

Hei-hei!

Kes mu tegemistega viimasel ajal kursis on, siis olete ehk märkanud mind mitte siin väga aktiivselt tegutsemas praegu. Ideid jagub, aga teostamiseni ei jõua kuidagi. Eelmise nädala sündmused ( haiglasse sattumine) on mu päris rivist välja löönud. Ja tagasi ree peale tulla on pisut raskeks osutunud.

Mind on ikka kiputud seostama loosungitega ” ah, küll saab!” ja “milleks muretseda, kui see nagunii midagi juurde ei anna” ja seetõttu inimesed peavad mind selliseks muretuks meeleks, kellele ei lähe justkui midagi korda. Eks ma võib-olla ei kipu oma tundeid niivõrd välja näitama ka. Kuid tegelikult ka mina murdun, ka minul on valus. Ja isegi kui see välja ei paista, siis sisimas on suur-suur hirm, hirm enneaegse lapse ees. Mitte, et see maailma lõpp oleks, aga kardan kas ta elaks selle üle, kas ta oleks piisavalt tugev juba siia maailma tulemiseks, mis siis kui kõik ei lähegi nii hästi…ma pole valmis kaotama veel üht last!

Täna on ka mu esiklapse Sandra sünnipäev ( 26.07.2005) , kes sündis samuti pisut enneaegsena ja südamerikkega ning seetõttu teda pole ka enam meie seas. Täna oleks ta saanud juba 13-aastaseks. Paraku piirdus tema eluküünal 7-elukuuga.

Tundsin haiglast koju saades tohutut jõuetust. Arstid manitsesid end mitte üle pingutama, vältima pikemaid jalutuskäike ( mida ma just uhkusega viimasel ajal teinud olin), mitte lauspäeval päikese käes eriti olla – ühesõnaga ma tundsin, et ma ise võin põhjustada oma lapse enneaegse sünni ja sellisel puhul tahakski lihtsalt lesida ja vaadata “Vapraid ja ilusaid” järjest päev otsa samal ajal arbuusi nosides.

Miks ma siis nii ei talita?! Lisaks kõhus olevale beebile on ju mul veel kaks hoolealust, kes ei taha vaid päev otsa minuga koos lesida keset kõige kuumemat suve. Tundsin, et vean kõiki alt. Tundsin end läbikukkununa. Ma ei sallinud oma peas mõtet, et Hanna-Liisa ja Brenda peavad seetõttu kannatama.

Kui esimesed raskemad päevad nende mõtete küüsis said mööda, läks olemine paremaks, mõtted paremaks, kuid hirm on siiski sees. Üldine statistika näitab, et kel korra on sünnitegevus pihta hakanud ja see on rohtude abil pidama saadud, kipub tita veel teinegi kord tulema hakata enne õiget aega. Seega ma siiski elan hirmus, et ta tahab uuesti varsti tulema hakata, pingutagu ma vaid pisut üle…

Ema mul ikka tavatseb öelda, et “oh, rasedus pole mingi haigus ju!”. Jah, ma olen temaga ühte meelt olnud kuni selle raseduseni, mida saadab pidev risk – alguses katkemisoht, nüüd enneaegsuse oht. Seega ma siiski lähtuks rasedusest, kellel ikka riskid suuremad, see peab ka end rohkem hoidma!

Kellel riskid suuremad, see peab end rohkem hoidma!

Nüüd jookseb juba 30-nes nädal ja iga uus päev, iga uus nädal edasi raseduse lõpu suunas on võit. Ma siin üritan end kurssi viia millist käru ma siis ikkagi tahan ja haiglakott on vaja valmis pakkida!!! Sest nagu viimase aja sündmused on näitanud, siis võib kõik nii ootamatult pihta hakata ja küll siis oleks hea lihtsalt kott kaenlasse haarata! 🙂

Heh, jälle sain krimpsus nägu näha, kui mainisin, et tulemas jälle tütar. Järgmine kellel hirmus kahju on, kui poissi ikka majas pole. Loodan, et ta siiski nüüd saab selle teadmisega ikka öösiti und.

Minu uni on viimastel öödel nii hea olnud, et öösel akna taga kraaksuvad varesed mind ka enam üles ei aja nagu varasemalt. Mina ei tea kaua nad kraaksuvad seal? Juba terve juuli kuu iga öö käib selline trall, mis paneb mind tundma hirmus vana inimesena, kes enne kukke koitu üleval ja kelle varese kraaksumise on üles ajanud. Teised pereliikmed ei kuule midagi ja peavad mind pisut pooletoobiseks seetõttu. Njah, eks see raseda aju on pisut teistsugune- küll panen ma pesu pesema ilma pulbrita, küll lasen latte jooksma, kuid tassi unustan alla susata.

Hästi vahva on see, et saime Brendale ka rattatooli ja nüüd saab ülejäänud pere õhtuti rattatiire teha. Õhtuti pidi väga mõnus sõita olema. Justkui isa-laste  kvaliteetaeg ja mina saan samal ajal omi asju kodus teha, blogida näiteks.

Tegelikult kui ma nüüd päris aus olen, siis mulle küll suvi ja soe väga meeldivad ning oma lapsi ma armastan väga, on mul paraku praeguseks suvevaheajast kõriauguni ja ma loen päevi kooli-lasteaia alguseni, aga sellest juba teises postituses. 🙂

Hästi armas oli haiglasoleku ajal saada teilt lohutavaid sõnu ja kuulda teie lugusid, kes ka sama läbi elanud, igasugune kaasarääkimine, mõtete ning soovide avaldamine on nii südant soojendav, et tõstis haiglas oleku ajal tuju ja andis lootust. Lootust hetkel, kui seda kõige rohkem vajasin. Ja üleüldse on vahva kui vahel mõni sõna, mõte, soovitus, retsepti katsetus kirja pannakse mulle blogisse või postkasti – see tähendab, et ma pole päris üksi siin! 🙂

P.S – Ma luban, et järgmine nädal olen kokkamise lainel tagasi. Peale haiglat oli esimene söök, mis ma tegin kartul ja viinerikaste. Jaa, ma tean, ma olen väga järjelt maas. Aga te ei kujuta ette milliste nägudega mu pere mind vaatas, kui ma ütlesin, et ma teen täna süüa?! Mhm, tulid imestus vaud ja näod täitusid rõõmuga nagu ma oleksin öelnud, et ma võitsin lotoga 200 000 eurot. 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: