”Khm, khm! Kas sa mitte ei sünnita sügisel?!”

364D339C-51AD-4192-9306-A553B5052C83

Kell on 8.25, vedelen veel teki all, väike Brenda põõnab mu kõrval sügavalt ( jumal tänatud) ja ma üritan end kokku võtta, et vahepeal oma mõtteid kirja saada.

Sest aeg kaob kuhugile käest, päevad on pikad ja kella kuueks ōhtuks olen tavaliselt nii palju juba jalgel olnud, et jalad valutavad nii meeletult ja tahaks nad lihtsalt vahepeal küljest tõsta ning puhata. Pideva õhtuse jalavalu tõttu hakkasid mõtted tiirlema selle ümber, et palju ma siis ikkagi õieti päeva jooksul kõnnin ja samme teen, et õhtuti ei jõua ära oodata kuni maha istuda saan ja lihtsalt olla, puhata?!

Laadisin omale esimese ettejuhtuva äpi alla, mis samme ja läbitud kilomeetreid loeb. Ise nii joovastuses äpist ja sellest teistele rääkides selgus aga, et mul on telefonis see koguaeg sisseehitatud kujul olemas olnud!! Tahaks selle raseda aju kaela ajada, aga paraku on seesamune telefon mul juba enne rasedust olnud. Seega see vabandus ei lähe arvesse. 🙂 Miskipärast pole ma kunagi oma telefone pärast nende kätte saamist täielikult läbi sirvinud- vaatan vaid kuidas helistada, sõnumineerida, pildistada ja internetis käia ning muu jääb sinnapaika.

Seega on mul telefonis kuupäevaliselt kirjas ja ka tagant järgi vaadatav kuna ja kui palju ma liikunud olen. Parematel päevadel liigun 5-7 km, aga tuleb ette ka 2,5 km kõndimispäevi. Ehk polegi nii palju, aga keharaskus raseduse 27- ndal nädalal muudab jalale selle kõik kurnavamaks?!

Teine igapäevane kaaslane jalavalule on kõrvetised. Kui varem kimbutasid kõrvetised, vaid peale söömist, siis nüüd oleks need justkui koguaeg- hommikul ärgates, õhtuni välja. Need on häirivad, kuid samas ma ei leevenda  neid millegagi, seega ju siis veel nii hullud kõrvetised pole?! Eelmise rasedusega kadus kapist kokkuvõttes pakk soodat nagu imeväel, sest Rennie ei aitanud ja kippus lahjaks jääma. Seekord olen praeguseks hetkeks kahel korral soodavett joonud, kuid okseklimp tahab sellest kurku tulla.

Kuid muid rasedushädasid hetkel pole – on käes raseduse parim faas!

Kuigi pole veel suve keskpaik käeski, ootan vaikselt juba sügist, sest režiim puudub täielikult ja see on väsitav. Kolme aastane Brenda on hommikust õhtu hiljani üleval ja ei näita väsimuse märke. Kümnene Hanna-Liisa ootab ka juba vaikselt kooli, mõnele sobib kohe selline režiimiga, planeeritud tegevustega elurütm. Või siis oleme lihtsalt harjunud rutiiniga ja suveajal saabuv kohustuste vaba elu lööb jalgealuse paigast?! Veel on mõni matk plaanis ja lastega tahaks telkima jōuda- sellised lihtsad maalähedased ettevõtmised! Mäletan isegi kui sai lapsepõlves isaga annelinna luhal lõkke peal panniga kartuleid tehtud- küll olid maitsvad ja kõik lapsed ootasid seda ettevõtmist nagu jõule. Nii lihtne, kodukootud ettevõtmine. Sellised pisikesed lihtsad ettevõtmised on niivõrd paeluvad. Lisaks tahan lastessr süstida mõtlemist, et kõik lahe ja kihvt, ei pea olema kallis ja tasuline, vaid palju eredamad mäletused võivad jääda just sellistest lihtsatest tegemistest!

Praegu ongi päevakorras meie igaaastane Piusa retk rongiga, kuid  kuna tegemist on õdede ja venna perede ühisüritusega, on kõigile sobivat kuupäeva raske leida. Seega hetkel käivad läbirääkimised kuupäeva osas.

Veel on mul tohutult hea meel, et Hanna-Liisa saab pisut tööd teha sel suvel ja rohimas käia- teenida endale ise raha. Enda teenitud rahal on kordades suurem väärtus, kui ema-isa antul. Saab omale valged lõhkised teksad soetada, mida ma talle kuidagi osta ei taha, sest nad on lumivalged ja kõigele lisaks veel lõhkised ka, juba poes!!!! 🙂

Seega on äratus kell 6, et enne kuuma päikest suurem töö ära teha. Kuidas nad õhtul poest endale Emma kohupiimakreemi kaasa ostavad ja veepudelid täidavad. Eks nalja saab seal ju ka, kui omavanuste punt koos on ja usun, et see jääb neil ka eredate màlestuste nimekirja, mida veel mitme aasta pärastki meenutada.

See tähendab seda, et ka mina pean hommikul kell 6 àrkama ja ega siis pärast ka kõige suurema tahtmise juures enam magada ei saa. Seega mu päevad algavad kell 6 hommikul ja lõppevad 00-01 öösel. Pole vaja mõelda, et mis tal viga- rase ja tööl kàima ei pea, kõlgutab jalgu muudkui kodus. Tööl on 100 x lihtsam olla, kui suvevaheajal lastega linnakorteris. 🙂

Kui Brenda käest küsida kas ta juba lasteaeda tahab minna? Vastab ta eitavalt ja mainib ära, et tal on suvepuhkus. Nii vahva! Las siis puhkab, kuu aega veel jäänud! Püüan ta vanaema puhkamise ajal ka maale saata, las läheb nopib marju sõstrapõõsalt oma käega ja kastab kurke. Hanna-Liisa lubas ka kaasa minna, sest kauaoodatud batuut seisab nukralt õue peal ja ootab hüppajaid.

Ämm tõi maalt hunniku kirsse, sest kirsse pidavat sel aastal tohutult palju olema. Sain hetkel 14 purki kirsikompotti, millele kavatsen kaunid sildid peale panna ja keldrisse viia. Ma loodan, et nad tulid oivalised välja ja käest ei lähe, sest kompoti tegu sai esimest korda ette võetud. Uurison internetist ka erinevaid valmistamise viise ja nii mitmelgi juhul oli valmistusviis nii pikk ja tüütü protsess, et mõtlesin kas nad tõesti viitsivad niiviisi terve suve purgimajandusega tegeleda, kui see nii palju tööd ja vaeva võtab?! Küll keedeti kompotte purkidega potis- mõtlesin, et peavad ikka potid kodus olema, kus purke ka sisse mahuks? Vastasel juhul nad jäävadki neid kuumutama. Lisaks mähitakse purgid kàterättidesse ja tekkidesse ööpäevaks! Mõtlen, et kui saab ka lihtsamalt, miks nad siis nii ei talita? Kas on see kunagi õpitud meetod, mis harjumuseks saanud ja enam ümberõppida ri taheta? Mina armastan lihtsust ja tegin kõige lihtsama versiooni järgi, ema õpetuse järgi. Veel on vaja kurgid purki teha ja letsot tahaks ka, kuid nendega on veel aega. Ahjaa, ämmale vihjasin, et ta võiks kindlasti ka veinikirsi hakkama panna, sest viimane kord  tuli see imemaitsev, valada kaunitesse pudelitesse ja kodune veiniriiul saab täidetud kodumaise kirsiga Läti veinide asemel. 🙂

Samas seisab meil praegu kummutil veiniriiul, millel asetseb kaks valget veinipudelikest, ülejäänud kuus kohta riiulil on tühjad. Tegin mehele ettepaneku riiul praegu eest ära tõsta, sest ma rasedana ju veini nii või naa ei joo ja juurde ka ei osta, sest pole mõtet. Tema siiski arvas, et las ta olla. No las ta siis olla tühja ja ilmetuna seal.

Kuid tasapisi hakkab rasedusega kaasnev pesapunumishaigus ka ligi hiilima.

Sain pika pinnimise peale köögi pisut ümber tõstetud. Noh, ega seal  suurt tõsta pole, vaid lauda ja külmikut. Kuid kuna köök on pisike, siis mees arvas, et eelnevalt akna all nurgas seisev külmik ukseava kõrvale tõstes jääb igatipidi ette, siis ma veensin teda, et ei ta jää midagi. Veensin teda katsetama ja lubasin hiljem tagasi muuta, kui ei peaks sobima. Aga loomulikult oli mul õigus ja niipidi sobib väga hästi. Kappidele ligipääs jäi püsima, saime köögilaua akna alla lükata. Seega ei varjuta külmik enam lauale langevat valgust ja köök näeb avaram välja.

Kujutasin end juba ette kuidas sügise saabudes, lapsed lasteaeda-kooli ja mehe tööle saadan. Väljas sabistab kerge vihmasadu, lasen endale imelise vahuga latte macchiato, avan akna all asetseval laual laptopi, silman kaastundliku pilguga ruttavaid inimesi ja naudin.  Olen juba unistuste hõlma vajunud, kui ükshetk Hanna-Liisa toob mind maa peale tagasi: “Khm, khm! Kas sa mitte hoopistükis ei sünnita sügisel?!” 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: