Boršisupp ehk kuidas laps sööma saada?!

Nii harva-tihti kui Brenda lasteaias õpetajatega toidu teemal vesteldud sai, kiitsid nad alati justkui ühest suust, kui tubli sööja Brenda on, kõik pidi maitsema ja kõik taldrikud lõpus lausa puhtaks limpsima. Okei, see oli nüüd pisike liialdus, ma loodan, et tal sellist taldriku puhtaks limpsimise kommet siiski pole, kuid jutu mõte jääb samaks- igati ideaalne sööja!

Khm, khm! Suvepuhkus lasteaiast on Brendal kestnud ei rohkem ega vähem kui viisteist päeva ja selle aja sees on ta vaid hommikuti putru armastanud ja paljad makaronid võiga lähevad ka peale. Kuid neid ma iga päev talle ei keeda. Loomulikult kuuluvad suvel iga päeva juurde jäätised. Keskelt läbi siiski üks jäätis päevas. Üldiselt armastab ta mahlapulka või sorbetti limpsida. Komme leidub meil kodus ka omajagu ja niipalju kui ma ka ei üritaks ( ega ma väga ei ürita), toovad vanaemad ka uksest ja aknast komme kottide viisi, seega kommidest me ei pääse, kui me just Rootsi ei koli või kuhugi mujale kaugesse kohta.

Niivõrd-kuivõrd palju ma kodus ka küpsetan, Brenda neist suurt lugu ei pea, tema armastab vaid tainast süüa ja valmisproduktid teda suurt ei köida. Kui siis ehk kaneelirullid.

Puuviljad lähevad jällegi hästi peale, välja arvatud banaan. Arbuus, õunad, pirnid, vaarikad- anna vaid ette. Leidlikud vanemad teavad, et puuviljad/juurviljad tasub  lauale sektoriteks valmis lõikuda, siis söövad kõik rõõmuga! 🙂 Kuskilt kapi otsast, laua alt ei oska keegi seda porgandit tahta ega isuäratavaks pidada.

Ega ma ei peagi end ontlikuks vanemaks, puudub järjekindlus toidulaual ja luban palju. Lastelt suurt ei nõua ja taldrikuid tühjaks ei käse süüa. Kuigi suuremalt tütrelt nõuan rohkem, sest kümne aastane võiks ikka juba rohkem teada, mida ja kui palju süüa jõuab. Teistpidi toidu taldrikult prügikasti viskamine ei kuulu minu meelistegevuste hulka.

Kolme aastaselt ma ei oota, et ta oma taldrikul oleva toidu kõik ära sööks. Loomulikult ei kuhjagi ma tema taldrikut toiduga üle, aga ma ei liialda, kui ma ütlen, et ta toitub üsna vähesest. Kõik kartulid ja kastmed, kooresed pastad, lahtised ahjupirukad, fooliumis lõhed ja uhked kohupiimatordid võiksid Brenda meelest olemata olla. Tema toituks vaid paljastest makaronidest ja jäätistest!

Ega ma suurt ei muretse ka Brenda toitumise pärast. Olen siiski seda meelt alati olnud, et laps end nälga ei jäta. Kui mõni periood sööb vähem või praktiliselt mitte midagi, siis järgmisel hetkel võib kolm portsu suppi kinni panna ja ei tee teist nägugi. Nii lihtsalt ongi! Usalda oma last!

Lapse sööma sundimine võib anda vastupidise tulemuse ning lapse söömisest veelgi kaugemale viia ning hoopis vastumeelt tekitada toidu suhtes!

Igatahes olen ma nüüd kaks päeva haiglas käinud, esimesel päeval lihtsalt proove viimas, teisel päeval ämmaemanda vastuvõtul ja mõlemal korral on Brenda minuga kaasas olnud, sest parasjagu on suvevaheaeg lasteaiast ja teate ma võtan ta tegelikult heameelega kaasa, sest üksi on palju igavam seda pikka teed jalutada  kui koos lapsega. Laadisin endale äpi ka telefoni, mis mu samme loeks ja täna sain edasi tagasi käiguga pea 6000 sammu. Super! Viimasel ajal olen üldse palju kõndida üritanud, hoolimata sellest, et iga õhtu tahaksid mu jalad otsast kukkuda ja alaselg vahel valutab nii hullusti nagu keegi oleks mind kõvasti selga tagunud. Aga ega ma sellest ei tahtnud rääkida. 🙂

Igatahes eile läksime varahommikul haiglasse proovi viima ja startisime kell 8 hommikul. Sinna jõudes oli kogu haigla esine täitunud söögi lõhnaga. Parasjagu oli arvatavasti haigla patsientidel hommikusöögi aeg ja loomulikult ei saanud me nina kinni pigistada, vaid väike Brenda nuusutas kohe ninaga demonstratiivselt, samal ajal pärides, kust need söögilõhnad pärinevad ja kas me saaks kuskil ehk ka keha kinnitada?

Ma olen alati haiglatoitu hea meelega söönud ning see, et ka mu väike Brenda haiglatoidulõhna peale nina ei krimpsutanud, pani mul silmad uhkusest särama. Super! Teame me ju kõik milline suhtumine haiglatoitu paraku levinud on.

See hommikune vestlus pani mõtlema, et tõepoolest, sellises võimsas haiglakompleksis peaks ju kohvik olema. Kuskil. Aga kuna oli alles varahommik, siis me suurt näljased veel polnud ja asutasime end peale proovide viimist tulema.

Järgmisel päeval võtsime taas suuna haiglasse, seekord ämmaemanda vastuvõtule. Taas levimas toidulõhnad, oli parasjagu lõuna. Külastasime ämmaemanda ära ning Brenda hakkas süüa nõudma. Ohooo, mõtlesin, minu laps, kes sooja toitu ei armasta, nõuab ühtäkki süüa. Võtsin sõnasabast kinni ja hakkasime kohvikut otsima. Leidsime hoopis infolaua, kus meie pärimise peale kas majas kohvik ka on ja kas mitte patsiendid ning mitte töötajad ka süüa saavad endale lunastada, juhatas tädike meid edasi sööklasse. Kohvik pidavat kinni olema, kuid söökla on avatud. Kõigile.

Olime nii põnevil Brendaga söökla avastamisest – üsna pisike ruum, kus umbes 15 lauda ehk, millel igaühe taga 4-6 tooli. Enamus lõunatajad olid loomulikult omamaja töötajad, kuid leidus ka kitliteta inimesi. Enne järjekorda asumist lasime silmadega seinal oleva menüü üle. Mis seal salata – menüü oli rikkalik ja valik lai. Brenda oli kaljukindel oma supi soovis ja neljast supi valikust osutus võidusupiks borš. Võtsime mõlemad nii öelda pool portsu ja sellest jagus kõhu täiteks küll ja veel. Lisaks võtsin mina endale sidrunivee ja porgandipiruka. Brenda valis multi kõrremahla ja õuna. Te ei arvaks iial ära palju kulus! Kokku läks arve 2.62.- , selle raha eest oleks heal juhul mõnes kohvikus päevapakkumise ajal ühe portsu suppi saanud ja kogu lugu. Seega oli mul tunne nagu oleks peavõidu saanud. 🙂

Brenda sõi isukalt suppi nagu poleks kunagi süüa saanud, jõi mahla ära ja õun leidis ka tee tema pisikesse kõhtu. Seega olin ma selle käiguga nii rahul, et Brenda räägib siiani kuidas nad emmega haiglas sööklas käisid ja ta suppi sõi nagu see oleks midagi erilist. Kuid tavalised asjad kipuvadki need kõige meeldejäävamad ja mõnusamad olema! Seega ootab ta nüüd kannatamatult kuni emmel taas arstiaeg on ja ta haiglasse saaks kaasa tulla. Sööklasse.

Borš oli nii maitsev, et ostsime tagasiteel koju porgandit, peeti ja liha, sest Brenda nõudis ka õhtusöögiks seda samust suppi. Meie supp on lihtne, ma vist isegi ei tea kuidas see originaalretseptis olema peaks, kuid olen alati kuidagi iseenesest seda teinud, tunde järgi.

Meie borš

Vaja läheb:

  • 3-4 porgandit
  • 2 punapeeti
  • 500 g liha
  • 1 mugulsibul
  • sool, pipar, suhkur, till, puljong

Tükelda liha ning pruunista poti põhjas koos tükeldatud sibulaga. Maitsesta soola, pipraga.

Koori peedid ja porgandid ning riivi jämeda riiviosaga.

Lisa potti , kuumuta läbi ning lisa vesi peale, täpselt nii palju kui tummist/vedelat suppi soovid. Maitsesta soola, pipra, puljongiga, törtsu äädika ja suhkruga. Kõike tunde järgi!

Lase podiseda seni kuni kõik koostisosad pehmed on. 

Serveerimisel lisa hapukoort ja tilli!

Seega kõik boršši keetma! 

SUpp

P.S- supp on alati maitsvam mitte kohe valmimise hetkel, vaid pigem päev või kaks hiljem! ☺️

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: