Mida rohkem lapsi, seda rohkem üritusi!

1B9039D4-DEC5-479E-91E7-617A70D11FF2

Mai lõpp/ juuni algus on koolis/lasteaias alati selline rohkete ürituste aeg, kus tuleb lausa seinal olevasse kalendrisse kirja panna toimumisajad, sest muidu kipub mõni meelest minema. Mu õel on viis last ja kui vahel harva talle külla satun, silman alati teadetahvli üle ja pea läheb sassi pelgalt vaatamisest – ühega arstile, teisel kontsert, kolmandal siis koolis koosolek, lõpupidu seal ja siin..

Kaks pidu on praeguseks juba peetud ja nii mõnedki veel ees – lasteaias üle lasteaialine kevadpidu, Brenda rühma lõpupidu ehk, Tartu võimlemispidu, kus Hanna kaasa lööb. Võimlemistrennis veel mitu lõpupidu – rühma oma ja võimlemisklubi oma. Sügisest liitub uus pereliige ehk siis arvatavasti kahe-kolme aasta pärast lisanduvad ka tema lasteaia sündmused. Jeeii!

Heh, ei mul pole midagi sündmuste/ürituste vastu. Lihtsalt ma iga kord loodan ja hoian hinge kinni, et ükski kahe lapse üritused omavahel ei kattuks. Hetkel on võimlemispidu ja klassilõpu ekskursioon samal päeval, kuigi võimlemispeo ametlik algus on kell 19, hoolimata sellest käivad päeval peaproovid, kus mängitakse kogu kava koos erinevate gruppidega läbi ja kõik võimlejad sünkroonis liiguksid. Loomulikult on klassiekskursioon ka tähtis ja sellest ilma jääda ei taha. Seega tuleb loota, et Hanna saab eelnevate proovidega selgeks ja see, et ta peaproovis ei osale, sellest pole midagi. Kella 16 paiku jõuab Tartusse tagasi ja jõuab ilusti võimlemispeole ka minna.

Sügisel, kui oli kooli sünnipäev, ei võtnud Hanna-Liisa millestki osa – ei laulnud kooris, ei näidelnud, ei tantsinud. Ühesõnaga ta oli ainuke klassist, kes istus saalis õpetaja kõrval ja jälgis teisi sh enda klassikaaslasi laval. Teised said aega veeta aula tagaruumides, oma etteastet oodates ja koostegemise tunne on teadagi võimas, oli Hanna-Liisa üsna nukker. Peale neid tundmusi ja kooli sünnipäeva pidu, palus ta end tagasi lastekoori võtta, osaleb igas näidendis, kus võimalik. Ja hiljuti toimunud kooli kevadpeol astuski ta üles nii näidendiga, laulukooriga kui ka tantsuga, et saaks ka osa olla klassist.

Mis seal salata, ka lapsevanemal on kordades põnevam jälgida kontserti, kui ta enese laps laval üles astub. Loomulikult talitasin ülejäänud pere ka kontserdile ja selgeks sai see, et pea kolme aastase Brendaga pole mõtet sellistesse kohtadesse minna, kus peab paigal istuma ja tasa olema, sest ta kaua ei suuda. Pool kontserti jätkus õues tantsulise osaga ja ka seal Brenda loomulikult ei suutnud korrakski tantsu vaadata. Õnneks sain mina siiski esinemisi jälgida ja Raks vaatas Brenda järele. Küll aga tean ma juba, et Tartu võimlemispeole ma teda kaasa endaga ei võta, sest ma tean, mis mind siis ees ootab.  Vaatame ehk järgmisel aastal saame juba koos ilusti käia, olla, nautida!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: