Pere ja kodu jutud!

Käisime täna kauni ilmaga mänguväljakul ja jalutamas. Mitte, et see suur asi oleks, sest käime iga päev praktiliselt mänguväljakul, kuna Brenda on kodune olnud nädal ja peale + nüüd on päevad poole pikemad st väljas on kauem valge, mis tähendab, et lapsega tuleb väljas käia vähemalt kaks tiiru. Jumal, kus ma unistan majast oma aiaga, kus lapsed saab varahommikul üle ukse aeda lükata, et siis  õhtuhämaruses tuppa tagasi lasta, kus kõhud on nii tühjad, et süüakse kruubiputru ja kiidetakse takka, kui hea söögiga tegu on. Kuidas nad hetkega kustuvad magama, kui pea patja puudutab, sest päev otsa aias trööpamine pole mitte lihtne töö. Oh, dreams…

Ühesõnaga jutu alguses mõte oli selles, et mänguväljakul hakkasin loendama- KUUS ISA ja KAKS EMA. Ma oleksin vabalt võinud ka kodu jääda omi asju toimetama ja mehe üksi lapsega mänguväljakule kupatada, sest ilmselgelt on pühapäev ja teised emad on seda teinud.

Seoses mänguväljakutega, siis alati kui me hommikul sinna lähme, nii 10-11 ajal, on platsis ka lähedal asuvate väiksemate lastehoidude lapsed seal. Paraku pole neil aga omal õuemänguasju kaasas- kühvlid, ämbrid. Ja meil on. Ma võtan küll alati varuga kaasa- kaks kühvlit, kaks reha, kaks ämbrit, mitu liivavormi, kuid siiski alati tekib probleem, et kõik need lapsed tahavad liivakastis mängida ja asju ei jätku. Muidu poleks lugu, aga kui su enda laps ei saa oma asjadega enam liivakastis mängida, siis on pisut nukker. Arusaadav, et need lapsed pole süüdi, et neil asju kaasas pole, kuid siiski tobe olukord. Kord sõbranna laps tahtis oma liivakasti-traktoriga mängida ja sõbranna läks küsis viisakalt selle teise poisi käest ära, aga tema ei tahtnud anda ja hakkas nutma. Egas midagi, edasiste tülide vältimiseks pakkisime liivakasti asjad kokku ja asutasime end minema. Ega polegi muud valikut kas otsida uus inimtühi mänguväljak või käia teisel ajal liivakastis, kuid tegemist on nii vahva mänguväljakuga, et ei tahagi kuskile mujale minna.

Seega olelusvõitlus käib mänguväljakutel igal sammul, kõige kohutavam on see Tartu kesklinna mänguväljakul, kus on liiga palju lapsi koos, kuigi seal pole liivakasti, siis igal pool leidub trügimist ja üksteisest üle jooksmist. Seega lapsevanem ärgu unistagu mänguväljaku ääres raamatu lugemisest, sest oma võsukesel pead igal sammul silma peal hoidma, kui hiljem ei taha kriimu-kraamulist last tagasi saada.

47D3EE7D-0371-4301-A956-3A5F42A5AECE

Täna on suurepärane ilm, hetkel näitab 16 kraadi ja veel soojemaks läheb. Ja kui mina, elupõline külmavares juba tagi seljast maha viskan, tähendab, et ilm on ikka väga-väga soe. Hoopis eile oleks selline ilm võinud olla, kui Tartu kesklinna vallutas kevadlaat. Olime seal praktiliselt terve päeva – küll kartulispiraali järjekorras, siis juustupatsi järjekorras. Lapsed said batuudil käia ja Brenda sai omale heeliumiga täidetud põrsas peppa õhupalli, mis maksis 6 eurot. Mees pidi kodus pikali kukkuma, kui väikese õhupalli hinda kuulis, läks kohe aliexpressi lehele ostima, mis hinnaga seal müüakse ja leidis mingisugused peppa õhupallid 0,85 sendiga. Seejärel lubas järgneval suvel ise lastele mingit lõbustust müüma minema ning ka laste pealt ratsarikkaks saama. 🙂

Vahepeal on muru roheliseks läinud ja kõigil kaunis suveootus sees, ajasime seepeale rattad keldrist välja, mille rehvid olid loomulikult talvega tühjaks läinud ja vantsisime neid pumpama. Brenda sai ratta endale 2-aasta sünnipäevaks ja vahepeal tuli talv vahele. Nüüd püüdsime õpetada, kuid jah, ta veel päris pihta ei saa, mida tegema peab, et ratas edasi liiguks. Püüame edasi!

34AE7A49-C19F-4F85-8A14-9DBEBB1F203E

Mul on väike hirm sees, sest Hanna-Liisa aga lubas rattaga hakata trennis käima. Ma pole teda varem linna peale sõitma lubanud ja natuke kardan, et ta ei saa äkki pidama õigel hetkel või autojuht ei märka teda. Olen sõnad peale lugenud, et enne igat sõiduteed hüppad ratta seljast maha ja ületad selle ratas käe kõrval. Ma muidugi tean, et ta saab hakkama ja siis ta ei pea õhtuti peale trenni bussiaegadest sõltuma, vaid saab enesele sobival ajal koju sõita. Tänapäeval sõidutavad väga-väga paljud vanemad lapsi ju trenni ja hiljem tulevad järgi ka, seega Hanna tunneb end vahel halvasti, et teised käivad autoga ja tema peab bussipeatusesse vantsima. Ma siis lohutan teda, et päris kõik vanemad ei ole oma lastele autojuhiks trenni ja tagasi, sest vanemad käivad sel ajal tööl ka. Aga lihtsalt tema trennikaaslasteks on sattunud sellised, kes tuuakse ja viiakse. Seega rattaga mineku ja tuleku variant oleks hea. Õnneks on Tartu linn tohutult palju edasi arenenud ning rattateid leidub praktiliselt igas piirkonnas.

00D1FCBB-692E-4406-A6FF-8ED91B16F0D5

A94E3370-56B5-4F6D-B5CA-CCA5F29F16FA

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: