“Seltsimees laps” ja remonditud Cinamon

seltsimees laps(1)

Viimati käisin Apollo kinos ja kirjutasin postituse sellest ( link siin ) kuidas mulle ei meeldi liialt automatiseeritud kino, kus inimeste vahetu suhtlus puudub ning kõikjal pead ise hakkama saama ning pole kellelegi head aega ega aitäh öelda – ostad masina käest pileti, võtad ise kapist popkorni ja otsid sobiva joogi, maksad need ise aparaati, kinosaali ukseni pääsed ka elektroonilisele masinale piletit näidates.

Nüüd tehakse sama ka Cinamoni kinoga Taskus. Hetkel saab küll veel teenindaja käest snäkke kaasa osta, kuid uued aparaadid on juba püsti pandud, kus peatselt peaks samamoodi Apollo kinoga ise masinasse maksma hakkama. Piletid ostuks on ka veel kaks võimalus- kas teenindaja või ise aparaadist, kuid kardan, et teenindaja varsti kaotatakse leti tagant. Kinosaali sissepääs on muudetud iseteeninduseks st sissepääsu koridoris on pulgad ees, näitad seal aparaadile piletid ning kui kõik on õige, siis avab sulle pulga ja pääsed saali.

Aga teadagi inimene harjub kõigega, seega ei lähe arvatavasti kaua, kui uus süsteem on täiesti normaalsus – külm ja inimsuhtluseta, kuid täiesti tavapärane.

Kuna parasjagu on taas koolivaheaeg lastel, tuli mõte tütar kinno viia. Olin juba otsustanud mida vaadata tahan ja Hanna-Liisa oli sellega päri – “Seltsimees laps” on just see kõige aktuaalsem film praegu Eesti kinomaastikul, mis Eesti Vabariik 100 auks tehtud. Mõtlen palju ajaloost, mind huvitab ajalugu ning üritan mõelda ennast teise ajastusse – kuidas mina sinna sobituksin, kuidas käituksin, kuidas mõtleksin – tundus selline ajalooline kurbfilm minu jaoks justkui loodud. Jah, ma armastan ajalugu kogu tema ilus ja valus ning loomulikult valisin ma omal ajal ka endale ajaloo riigieksami.

Nõukogude Eesti aastal 1950, valitseb tõeline Stalini kultus, kus keelatud sinimustvalge ja kõik eestlaslik, lihtne oli saada nimetatud rahvavaenlaseks. Filmi peategelaseks on kuue aastane Leelo Tungal, kelle enese silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema ja saadetakse Siberisse. Filmis jääb kõrvu kõlama pidev vanemate manitsus lapsele “ole hea laps, kui sa oled hea laps…” . Nende viimaste sõnadega tütrele lahkub ka ema kodust: ” Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi!”. Loomulikult jääb lapse teadvusse tunne justkui tema pärast viidi ema ära, sest ta pole olnud piisavalt hea laps. Ning see teadmine saadab Leelot pikka aega. Lisaks Leelole on keskseks tegelaseks ka Leelo isa, kes püüab hakkama saada sees keevate tunnetega võimuaparaadi vastu ja naise lahkumisega.

Filmis ei lahata otseselt, kui halb oli toonane aeg, vaid film jutustab ennast läbi lapse silmade. Lapsed näevad ju igas ajastus ka siiski rõõmu ja head – kuidas Leelo armastab raadiot kuulata, kuigi sealt lastakse vaid Stalinit ülistavaid laule, kuidas ta unistab pioneeriks saamiseks ning kuidas ta end seltsimees lapseks kutsub.

Tegemist on äärmiselt sügavamõttelise filmiga. Ajaga Eestis, mis on puudutanud lähedalt väga paljusid Eesti perekondi. Ehk lapsed ei oska veel aduda päris täpselt filmi mõtet. Nagu kümne aastane Hanna-Liisa peale filmi sõnas: “Film oli huvitav, kuid mitte kurb” . Mina muidugi lahistasin nutta nagu oleks viimne päev käes, aga ehk emasüda tunnetabki filmi teistmoodi?!

 

Pilt: Forum Cinemas AS

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: