Õudusunenäod ja sõjahirm- kas vaid rasedusaegne nähtus?

Jan-1-1966-childre_1626510i
Pilt : www.telegraph.co.uk

Viimasel ajal ei julge enam magama minna, igal ööl näen õudusunenägusid – kuidas vene sõdurid tulevad me kodumaad taas vallutama ja kuidas nad siis mehed maha notivad ja naistega teadagi mis teevad enne kui siberisse saadavad need, kes ellu jäävad. Siinkohal muidugi mõtlesin kui raske on omade tütreid, sest elajatest meestele oma tütart loovutada, ma ei kujuta ette. Ma ei elaks seda üle. Pigem juba hetkeline surm püssikuuli läbi.

Just lugesin kuskilt lehest üht katkendit uuest ilmunud raamatust, 1941 aasta Eestimaast, kuidas üks ema sõja ajal oma mehe ja pojad kaotas, oli juba arvanud, et tütred on ka sõjameeste kätte läinud, kuid õnneks selle katkendi lõpus siiski ilmusid tütred ema hoovi peale ja kuidas siis memmeke nuttis ja naeris üheaegselt – nuttis oma surnud mehe ja poegade pärast, kuid samas oli ääretult rõõmus oma tütarde elusalt nägemise pärast. Tekkis kohe huvi seda raamatut lugeda, kuigi ma tean, et ma piserdaks kogu raamatulehed niiskeks. Kuidas leppida selliste kaotustega? Kas ma suudaks?

Veel lugesin eile kuidas Indias vägistati ja mõrvati 8-aastane tüdruk. 8-aastane!!!!! Mu enda Hanna-Liisa on 10-aastane. Ma ei kujuta ette, ausalt. See on mõistusevastane. Vägistajateks oli kamp mehi, täpsemalt 8 meest, kes head võimupositsioonil, nendest  4 on politseiametnikud. Rahvas on küll tulnud tänavatele meelt avaldama, kuid tüdrukuga on rõvedused juba tehtud, ema süda on tuhandeks killuks, jääb vaid loota, et mehed saavad piinarikka karistuse ning selliseid juhtumeid leiaks vähem ja vähem aset.

Ja Venemaa hirm on mul koguaeg olnud, me oleme praktiliselt vaid 30 aastat vabad olnud. Seda on väga vähe. Venemaa pole kunagi maha matnud oma nägemust suurest impeeriumist ning oma vallutatud maade tagasi võtmisest. Meie pisike nööpnõela suurune riigike siin kõrval ei tee suure Venemaa vastu midagi.

Trump ja Putin ei saa omavahel kunagi ühesele arusaamale ja võtab vaid hetke, kui maailm muutub kaoseks.

Ma tean, et selline mõtlemine/hirm  pole ehk ebaterve ja üksi täiemõistuslik inimene ei vaeva oma pead selliste õuduslugudega. Kuid kui sul on parasjagu pereloomine käsil, beebi kõhus ja väiksed lapsed kodus, liiguvad mõtted paratamatult suunas – ” kus maailma me elame? Kuhu maailma ma elu toon? Kas me elaks üle sõjakaotused?” 

Selge on see, et miski siin ilmas pole kindel!

Ma tõesti loodan, et see hirm sõja ja kaotuste ees, hirmuunenäod, on vaid rasedusega kaasnev nähtus ega süvene 🙂 

Tahaksin Hanna-Liisa kinno “Seltsimees laps” vaatama viia, ei tea kas julgen. Ehk jälle piserdan seal ainult?! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: