Mida lapsed lubavad?! ( videopostitus)

Kuigi talvel on omad võlud, on kevad siiski veelgi imelisem aeg, kus pikisilmi ootad kuniks muru roheliseks läheb, kuis sinililled oja ääres piiluvad ning esimesed herilased sumisevad kõrva ääres. Loomulikult ei puudu selle kõige juurest ka põski paitav päike ning esimene grill.

Pakkisime reede õhtul kotid ja sõitsime maale – eks ikka vabat loodust nautima ning grillima. Kuna jõudsime reede õhtul nii hilja maale, siis ega enam suurt ei teinudki miskit. Üritasime pimedas omaette öösel Raksiga õudukat arvutist vaadata, aga üpris hirmus oli. See tagumine tuba, kus me magame seal, on kohe eriti kuidagi pime, lisaks pole seal terassi uksel kardinat ees, seetõttu ei julge pimedas õudukat vaadates sinna poole pilku tõstagi, teadagi miks. Lõpuks ütles Raks ka, et tal vajub silm kinni, paneme arvuti kinni. Ma muidugi arvan, et ta hakkas tegelikult kartma, siis olgu, las tal jääda oma mehelik arvamus, et tema ei karda midagi.

Järgmine hommik tõotas tulla eriti kaunis – päike oli juba vara platsis. Raks asus mööda õue risu kokku riisuma, sai linnupesa puu otsa pandud, liiv liivakasti viidud, suitsukala toodud, grillitud. Kõik toimetasid. Lapsed said esmakordselt talvel ostetud laste autoga ringi rallida mööda õue. Kui tegelikult on auto mõeldud pisematele, siis tundus hoopis, et Hanna nautis seda kordi rohkem kui Brenda. Väga vahva muidu, et lapsed saavad ringi tiirutada, kuid see elektrimootori hääl ajas lõpuks pea valutama.

Näitasin lastele kust kasemahl tuleb – kuigi keegi meie peres ei armasta seda. Grillisime erinevaid lihasorte – nii kana, kui sealiha äädikamarinaadis, sealiha mahe marinaadis, ribisid, bataati kui ka peekoniga ümbritsetud porgandeid. Kõht oli vahepeal nii täis, et lausa raske oli. Maal miskipärast on alati nii – justkui söömine koguaeg.

Ja mida mõnusamat on hommikukohvi joomisest õues?! Täiesti imeline! Mõne jaoks igapäevane, kuid meie jaoks haruldane. Sellised lihtsad asjad! Muidugi maasikaid veel noppida ei saa ning kastemärjast salatilehte ka leiva peale ei korja, kuid kaugel seegi aeg on.

Laupäeva õhtul lasime ka mõned raketid ning seejärel seadsime end teleka ette pooleli jäänud õudukat vaatama ( “Riitus”). Miskipärast ei tundunud üldse enam nii hirmus kui eelneval õhtul. Eks karjas vaatamine ja pisukese valgusega ka veel, võtabki õudu vähemaks.

Pühapäeval oli ka Raksi sünnipäev – aastaid kukkus 31. Õnnitlesime teda Pagaripoiste lõhetordiga, küünlaid puhkuda ei saanud, sest meil olid vaid vulkaanid. Brenda muidugi ei saa aru kuna tema sünnipäev küll juba kätte jõuab?! Räägin talle küll, et augustis, kuid ega see august talle midagi ei ütle. Brenda on tõeline maa-nautleja – käib ja tosserdab ringi, külvab seemneid ja pillub kive vanaema veetünni. Kui liivakastis koogid tehtud, ajab kanu taga. Vahepeal tuleb ampsab liha ja siis räägib kuidas ta kiisut koju tahab viia.

Hanna-Liisaga on pisut raskemad lood, sest tal on ka juba vanust pea pubeka jagu. Kui vahel kurdab maal igavust, siis sel korral seda ette ei tulnud. Veetis pea terved päevad õues, võimles rõngaga, jutustas vanaemaga pikad jutud maha ning tabasin ka korraks isegi riisumast. Paraku polnud mul sel hetkel kaamerat käes. Kuid enamuse püüdsin linti pista – vaadake ise! 🙂

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: