Rasedusjutud- rasedus pole küll haigus, kuid tasub end sellegipoolest rohkem hoida!

Kuigi tahaks alati kohe beebi ootusest teada saades kõigile sellest rõkata, hoidis mind miski tagasi. Sel korral eriti. Mingitlaadi hirm oli sees ja paraku kippusin rohkem mõtlema sellele, mis siis kui… Mis siis kui kõik polegi hästi… Mis siis kui …

Mingisugune hirm on sel korral sees, kas on see vanusega kaasnev- kui tunned rohkem hirme ja ohutunnet end ümbritsevas maailmas?! Sest eelnevate rasedustega ei mäleta ma sellist suurt mõtlemist, mis siis kui…

Ma kohe üldse ei tundnud selliseid hirme ega mõelnud, et äkki läheb midagi viltu…

Sel korral mõtlen ja mõtlesin, et hoian ikka kolm kuud enda tead v.a lähedased, kuid selgus, et ka kolme kuu möödudes pole veel miski kindel, et teistele teada anda.

Oli tavaline reede õhtu, otsustasime mu vennale külla minna. Käisime Selverist läbi, et head-paremat kaasa võtta. Jõuame venna maja ette, astun autost välja, tunnen miski voolab alla. Mõtlen juba, et pissisin püksi, et rasedad ei pidavat ju alati tundma, kui häda tuleb. Tahtsin juba meest hüüda, et mis me nüüd teeme, ma ei saa ju pissiste pükstega sisse diivanile istuda, kui ühtäkki tunnen kuidas justkui suur õhupall oleks emakas lõhkenud ja kõik selle sisu korraga välja prahvatab. Sel hetkel mõistsin, et tegu pole püksi pissimisega, vaid käsil on midagi palju tõsisemat ja verd olid kõik püksid, jope täis. Arvasin,et rasedus katkes ja kiirustasin koju dushi alla, et siis haigla poole kihutada.

Üritasin pealt näha rahulikuks jääda, kuigi sees jooksis sadatuhat mõtet ja oleksin tahtnud Võrtsjärve täie pisaraid nutta, kuid polnud aega.

Kodus nägin seda meeletut helepunase vere hulka koos tohutu suure veretombuga ja olin kindel, et nüüd on kõik. See pole ju raseduse puhul normaalne, selline kogus verd!!!

Jõudsin emosse, sain üsna kiirelt jutule. Kõigepealt õde mõõtis mu vererõhku ja temperatuuri, pani esmase info kirja ning palus günekoloogi oodata, kes kuskil üleval korrusel sünnituse juures pidi viibima. Õnneks jõudis ta üsna ruttu minu juurde, tegi kohe nii vaginaalse kui ka kõhu pealse UH, kus nägin laps on alles ja süda lööb. Rasedust 11+5 . Loote kõrval asetses  hematoom mõõtudega 2,5 x 2,2 cm.

Hematoom ehk verevalum, ei saa kindlalt teada miks ta tekib, miskipärast on mõni veresoon katki läinud mingil hetkel.  See on ohtlik, sest võib põhjustada raseduse katkemise.  On mõned võimalikud variandid – hematoom võib loote kaasa kiskuda ja rasedus katkeb, mistõttu on oluline verejooks peatada ja mitte hematoomi ärritada ega paigast tõmmata. Teise variandi puhul hematoom lihtalt kaob ära või irdub vaikselt ära.

Igatahes oli see mulle üsna suur šokk – pole ma varem millegi sellisega kokku puutunud ega isegi mitte  kuulnud.

Uuriti kas valusid eelnes või parasjagu on – polnud ühtki valu ega aimdust, et midagi sellist võiks juhtuda. Samas meenub mulle küll, et poes tõstsin “väikest” 13 kg-st Brendat poekärru ja sealt välja, siis tundsin küll emakas pisut veidrat tunnet nagu oleks enesele liiga teinud ehk siis hakkaski hematoom jooksma , kogunes autos isteasendis ja püsti tulles purskus kõik korraga välja.

Jooksin veel öö otsa haiglas verest tühjaks, sain verejooksu peatamiseks tablette ja pidin lihtsalt jälgimise all olema. Järgmisel päeval tulin koju, kuigi arst oleks edasi tahtnud mind haiglas hoida ühe päeva, siis soovisin siiski koju tulla. Haigla pole kaugel, kui peaks uus verejooks tekkima. Ja võin samamoodi kodus edasi lesida ( milles ma küll eksisin, sest kodus paratamatult hakkad kodutöid tegema ja lapsed majas, siis ega nad sul ka rahulikult lesida ei lase).

Arst oli aus ja ütles, et mingisugust garantiid ta anda ei saa, et rasedus püsima jääb. Looduslik valik, kui enamus hematoomi lugusid on siiski positiivse lõpuga, kuid määras range puhkerežiimi – ärrituda ei tohi, raskusi tõsta ei tohi, voodielu unusta üldse ära!!! Vähem kodutöid, rohkem puhata!

Nüüd ma siis olen siin haiguslehel ja eeldatavasti terve raseduse vältel enam tööle ei lähe. Mul pole selle vastu muidugi midagi, sest tundsin juba ammu, et mind on kodus kümme korda rohkem vaja kui tööl.

Käisin vahepeal taas ultrahelis – lapsega on kõik suurepärases korras, kuid hematoomi mõõtmed on topeltsuuruse saavutanud, mis aga üldiselt siiski raseduse lõpuni nähtavaks ei jää, et siis peaks kuskile ära irduma või ära “kaduma”.

Nüüd ma siin siis istun – “rahulikult” kodus, “puhkan”  ja ei seksi ning ootan järgmist ultraheli, et häid uudised saada. 🙂

Igatahes sooviksin kõikidele naistele südamele panna, et rasedus pole küll haigus, kuid töötandril tasuks sel perioodil siiski rahulikult võtta- tööd saab terve elu teha,kuid kestvat rasedust saavutada polegi tihtilugu nii lihtne.

CFBE53C6-CBC1-4D77-AFA5-8DC9E689B793806DC140-6B68-41BA-BEB3-67A692C413FC

9B0202D8-CAA7-4F3E-A1C2-20C0ED902E28
Palatid mõnusad valgusküllased ja avarad,lausa telekaski toas!
E6D2D72F-3703-4B85-86E8-3ABB8EA0B53E
Hommikusöök!

2 thoughts on “Rasedusjutud- rasedus pole küll haigus, kuid tasub end sellegipoolest rohkem hoida!

Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: