“Külm” kino ja “Neljas õde”

movie

Jajah, olen ajast ja arust – kui kõik käivad kinos juba “Klassikokkutulek 2-te” vaatamas, jõudsin mina alles “Neljanda õeni”. 

Kuna ma aga “Klassikokkutulekust” suurt ei pea, kuna esimene osa oli labane ja vaid allapoolevööd naljadega, siis teises osa suhtes mul suuri lootusi pole ning kipun arvama, et see läheb sama rada. Eks sel oma võlu ole , kuna pool Eestit ahhetab ja naerab terve selle filmi vältel, aga ju olen ise natuke veider ja teisttüüpi ning ei näe sellel filmil mingisugust võlu, mis kaasa haaraks. Küll mängivad filmis rolli aga nii mõnedki imelised näitlejad, aga filmi enese kontseptsioon mind ei köida.

Kuid see selleks, lisaks filmide osas mahajäämisele, olen ka kino külastusega maha jäänud. Näiteks ma sattusin esmakordselt Lõunakeskuse Apollo kinno. Teadsin ma ammu selle olemasolust, kuid kuna ta jääb nii eemale, siis ega naljalt sinna ei lähe ka. Nüüd aga tuli õde oma tütrega meile külla ja otsustasime kinno minna “Pilvede all. Neljas õde” vaatama, sest tema 11-aastane ja minu 10-aastane on loomulikult “Pilvede all” fännid, seega seriaali põhjal film teha on geniaalne idee.

Kuna “Pilvede all” on nii paljudele südamelähedane, on ju seriaaliga aastaid käsikäes käidud , seetõttu sai kindel olla, et kui tuleb film, siis minnakse seda vaatama, lihtsalt sellepärast, et ta on meie endi oma, meie seriaalitegelased , meie aastate pikkused õhtusisustajad, nii meie südame külge kasvanud.

Kuigi ma viimastel aastatel pole kõigil osadel silma peal enam hoidnud, olen ma siiski kursis seriaaliosaliste Mari, Kertu ja Pireti eludega. Seda üllatavam oli näha filmis, milles sündmustik toimub 4-5 aastat hiljem, Erikut koos Kertuga. See oli tõesti üllatus, sest kõik me ju teame, et Erik on paras hull ja psühhopaat. Ja Kertu olles ise psühholoog, on siis sellise mehega koos. Aga ka päris elus kipub nii olema. Politseinike kaasad on pätid, õpetajatel kodus enesele mitte nii haridus-entusiastlikud lapsed jne.

Kuid üldjoontes oli filmi sündmustik kuidagi uimane. Esimene pool filmist kutsus pidevalt kella vaatama, edasi läks pisut põnevamaks. Meie tütreid pani naerukihistama stseenid Mari tütre Mammuga, sest Mammu on paras teismeline nagu meie endi tütredki ning kasutas seal mitmeid “vaimukaid” väljendeid, et oma emale ära teha.

Ei saanud ma aru miks valiti Karin Tammaru neljandat õde mängima. Miks tema? Ta nagu kuidagi üldse ei sobinud sellesse rolli.  Kuigi ta muidu on mulle sümpaatne olnud, siis lihtsalt siia rolli ta kohe kuidagi ei istunud.

Ja kokkuvõtteks ei saanudki me teada, kes on neljas õde!!!

Silma jäi enim taas Eriku roll. Super näitleja-töö, nii loomulik nagu oleks päris. Veel andis silmailu kogu filmi vältel osatäitja Kertu ehk Liis Haab. Justkui õitsele löönud, nii kaunis ja puhas. Vaatasin iga kaadrit temast vau-efektiga.

Ühesõnaga oleks justkui kaks tundi seriaali vaatanud kinos, mitte filmi. Mitte midagi halba, aga ka mitte midagi meeliköitvat.

Apollo Kino ( Tartu Lõunakeskus)

Nagu ennist öeldud, siis Apollo kinno Tartu Lõunakeskuses jõudsin ma esimest korda.

Kõik joogid, söögid, piletid pidi enda käega ostma. Pole sooja naeratavat teenindajat, kes sind tervitab  ning küsib mida teile? Lähed vaatad tuima näoga klaasi taga olevaid popkorne ja mõlgutad mõtteid kuna need küll valmistatud on, sest mingeid lõhnu ega popkorni masinaid pole näha inimese silmale. Valid keskmised popcornid, hinnaks 4.10.- Okei , üks kord käid, võib ju võtta. Joogipudelid klaasitaga (coca, fanta, vesi jne ) 2.10 pudeli eest. Lisaks on seal kõiksugu komme, krõpse, šokolaade…

Näed makseaparaate. Valikus on kõik olemas, valime piletid. Selgub, et olen Apollo klubi liige ja aparaadile on vaja seda tõestada. Näeme taamal üht töötajat, kelle appi hõikame. Mängeva kerglusega lööb ta kaardi läbi mõistmata kuidas me küll ei oska. Saame aparaadist piletid ( kuna olin Apollo klubi liige ning tegemist oli esmaspäevase päevase ajaga , saime piletid üsna soodsalt), suundume kinosaali suunas. Siseneda saab ükshaaval, skänneerid oma pileti ja saad kangi enese ees liigutada, mis sind läbi laseb.

Midagi pole öelda, toolid saalis on mugavad. Lausa nii mugavad, et võiks lausa mitu filmi järjest vaadata.

Kõnnime peale filmi tuimalt saalist välja, pole kedagi tänada , pole kellelegi head-aega öelda. Selline pool- robotlik, iseteenindus. Kaasaegne – tuim ja külm.

Inimesed on siiski harjunud reaalse inimesega leti taga, kes sulle ilusat filmi-elamust soovib, või kellelt soovitust küsida kasvõi popkorni osas. Inimesed vajavad kedagi, keda tänada. Kedagi, kellele ilusat õhtut soovida. 

Ehk olen vanakoolimees, kuid esimese korra kohta tundus pisut võõras, ehk harjub pika peale ära?! 🙂

 

 

3 thoughts on ““Külm” kino ja “Neljas õde”

Add yours

  1. Nõustun – ootan minagi alati midagi saanuna seda võimalust andjat tänada, ühestki söögikohast ei lahku ju ilma tänamata. 🤗 Aaa, ja minu peaaegu olematule huumorisoonele ei pakkunud ka Klassikokkutulek erilist elamust, no pole minu jaoks naljakad need palja-inimese-stseenid. Seega pole ma ka 2. osa vaatama läinud… 😏

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: