Eluvaim, mõistus ja kõik muu- auuu?

CD8A79BD-D537-44F1-B03D-C7625586C18D

Tähtede seis on halb või mingitlaadi talvemasendus on peal, mitte just masendus, aga selline väsimus ja energiapuudus- pole tahtmist midagi teha. Oleks lihtsalt diivanil keras, isegi filmi ei vaataks. Mul on viimasel ajal taas kombeks filmide ajal magama jääda, vahepeal oli juba olukord täiesti kontrolli all  ja suutsin rahumeeli ilma silma kinni vajumiseta nii mitugi filmi ära vaadata. 

Nüüd me siin lesime kaheksi Brendaga diivanil, Brenda vaatab Peppat ja mina katsetasin siin erinevaid salvräti vorpimise stiile ning tulin sujuvalt üle blogisse, sest salvräti roosid ei tahtnud sama hästi kui videos näidatuna õnnestuda. Ma ei tea mis mul arus oli, kui nõustusin koolimajja lastele lauakombeid tutvustama minna ( õnneks koos Sirlega!), sest üksi ma poleks seda teed kindlasti ette võtnud ja nüüd ma siin istun oma närbunud salvrätiroosidega ning ei suuda uskuda, et koolimaja ees esinemisega nõustusin. Mina?! 

Pole kahtlustki, et see mulle südamelähedane on, kuid esimene kord on siiski võõras ja ei tea kuidas kulgeb. Uurisin enda tütrelt ja õe lastetelt ka ( vanuses 9-15), et mis neid huvitaks sel teemal, mida me teha võiks, siis vastuseid tuli erinevaid, kuid ühesõnaga suurem huvi puudub. Eks lihtsalt lastel on ehk lahe, kui keegi võõras lihtsalt koolimajja midagi rääkima tuleb- midagi teistsugust ja pääseb tundidest 🙂

Eile käisime mu õetütre sünnipäeval, kes sai aastaseks. Läksime varem kohale ja nähes seda toidumajandust ja planeerimist ja õigeks ajaks valmis jõudmist, mõtlesin endamisi – väga tore, et sünnipäevi peetakse ja ma ise lähen hea meelega alati sünnipäevadele, samas ise ma enam ei viitsi. Ei viitsi lihtsalt. Seega minu lapsed jäävad nüüdsest vist ilma traditsiooniliste sünnipäevadeta!

Täiesti müstiline, aga millegi pärast nõustusin ma ka tordi tegema õelapse sünnipäevale. Üldiselt ma olen sellisest vastutusest kõrvale hiilinud, aga jumal teab mille pärast ma nõus olin ja lauale sai viidud 4,5 kilogrammi vahukoore, kohupiima, toorjuustu torti maasikatega. Vist jäädi rahule ja kõik sai otsa. Maasikad ja kohupiim on alati kindla peale minek ju. Ise jäin ka enam-vähem rahule, alati on millegi üle nuriseda. 🙂 Ma olen enese suhtes vägagi kriitiline ehk isegi liiast, see on suureks miinuseks.

Ja nüüd Brenda uinus mu kõrval, kraadiklaas näitab 38,3. Haigus on Brenda üle võimust võtnud, kuid tuleb õnne tänada, et rohkem kui kuu sai just terve oldud ja lasteaias käidud. Pikim periood selle esimese lasteaia aasta jooksul. Lihtsalt praegu on väga paha aeg haigeks jäämiseks, sest töölt haiguslehte võtta eriti ei kannata, kuna vastlapäev on tulemas ja vastlapäeval on tohutult palju tööd ning kolleegi üksi jätta sellisel hetkel kohe üldse ei taha. Samas vajab ka haige laps ema-isa , kuid õnneks Raks saab kuidagi vist ise olla ehk Brendaga. Eks paistab kuidas hakkama saame.

Brenda tuli issiga ükspäev lasteaiast koju ja Peppa olla lasteaia teel ära kadunud ning enam maas kuskil ei pidavat vedelema. Kuna Peppa on Brendale väga-väga oluline ja ilma Pepata naljalt magama ei lähe ja kodust ei lahku, otsustas Raks poest ruttu uue Peppa tuua. Tuli poest sama suure Pepaga nagu eelminegi, ainult kleit oli pikem ja Pepal kaisukaru kaenlas. Loomulikult sai Brenda kohe aru, et tegemist on vale Peppaga, kuid samal ajal pärides oma vana Peppa järele, võttis siiski uue Peppa ka omaks. Kaks päeva hiljem, kui asutasime end õetütre sünnipäevale minema, hüüab Brenda ühtäkki trepikojas postkastide juures ” Peppa, Peppa! ” Vaatan mis ta pepatab ja silman ka postkastide üleval toru vahel istus üks õnnetu pisut määrdnud Peppa, täpselt samasugune nagu Brendal kadunud oli olnud. Oh, seda rõõmu… vahva, et inimesed niiviisi leitud asja ülesse riputavad. Nüüd Brendal topeltrõõm – kaks Peppat.

C5EF2803-794D-471E-9466-96C84C963CEE

Huh, vennapere ja sõbranna oma perega tulevad kohe Taist tagasi, ma võin vaid ette kujutada, kui raske neil saab siin kohanemisega olema – aeg sassis, ilm külm ja päiksetu. Inimesed otsimas oma eluvaimu ning killukest päikest päevas- meie jaoks tegelikult siiski tavapärane nähtus ning seetõttu ka omamoodi oma ja armas, kuid sooja päikese käest tulnuna…vist siiski pisut raske esiti…

Teen ühe kuuma kohvi nüüd ning üritan edasi salvrätte voltida – harjutamine pidavat ju meistriks tegema. Loodan, et mingisugune eluvaim tuleks tasapisi tagasi, sest isegi kokkamise isu on ära viidud- that´s not normal! :O

mõtlevtää

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: