Kohustuslikud arenguvestlused

Olen viimase kahe nädalaga läbinud arenguvestlused mõlema lapsega – ühega koolis, teisega lasteaias. Tihtilugu võib tekitada eelolev arenguvestlus lapsevanemas natuke õudu, et mida seal ikka rääkima peab ning mida õpetaja uurib. Kas ma oskan vastata? Kas mu lapse kohta on midagi halvamaigulist rääkida? Hoiad hinge kinni, et su laps on koolis siiski tubli ja hoolas ning oskab käituda viisaka ja hästikasvatatud lapsena, sest kelle otsa ikka vaadatakse, kui laps just kõige paremini ei käitu? Ikka lapsevanem on see, kes vastust peab andma.

Koolis Hanna-Liisa arenguvestlusel ei leidnud mu hirmud kinnitust ning sain hoopis teada, et ta on koolis tublim kui ma arvata oskasin. Pidasin teda suureks tunnis lobisejaks ja mitte kaasa mõtlejaks, kuna eelneval aastal oleval arenguvestlusel sain teada, et ta tihtilugu suurelt unistab aknast välja vaadates tunni ajal ja mõtted lähevad uitama. Sel aastal enam nii ei paista olevat, vaid Hanna-Liisa olevat tubli abiküsija, kui millestki aru koheselt ei saa. Õpetaja üritas ka teiste ainete õpetajatelt kommentaare Hanna kohta saada ning sealt jagus ka vaid kiidusõnu.

Kõige raskem küsimus? 

Mis on Hanna-Liisa tugevad küljed, omadused?

Takerdusin.

Oma tugevuste ja nõrkuste välja toomine on alati kõige raskem küsimus.

Saime kirja argumenteerimine – alati ta hakkab vastuväiteid tooma ning minuga argumenteerima miks ikka nii ja miks naa, tuues välja loogilisi lahendusi.

(Hetkel see ei pruugigi lapsevanema jaoks niivõrd hea omadus olema, kuid pikemas perspektiivis tasub selline omadus end küllaga elus ära. Näiteks mina paraku pole suurem asi argumenteerija, millest mul on parasjagu kahju kohe.)

Julgus olla mina ise. Hanna-Liisa ei pea vajalikuks koolis alati teiste järgi talitada ning ei häbene olla tema ise oma valikutega. ( Nt. Julgus suppi süüa koolisööklas, kuigi terve klass väidab, et see on vastik ja iiiuuu)

Kirja sai ka hoolsus. Kuigi sellega ma nõustuda ei taha, sest koduses elus ei tule hoolsus kõne allagi, koolis ehk tõesti. Aga ma ei hakanud sel teemal sõna võtma. Las ta siis olla hoolas.

Pisikese Brenda arenguvestlusel sain kinnitust, et Brenda on lasteaias sama suur masuurikas ja aktivist kui koduski- pidi ta siplema nii söögilauas kui ka magama mineku ajal. Püsimatu. Aga aktiviste pidi rühmas veelgi olema.

Mida arendavat teete kodus lapsega?

Kaasan lapse kodustesse tegemistesse – koos küpsetame ( lasen tainast segada, annan talle oma tainajupi rullida), aitab pesu kuivama riputada, koristame.

Otseselt kodus aega ei võta, et arendada- nii nüüd istume maha ja hakkame arendama. Ei, minu jaoks see on pisut vale. Olen pigem seda meelt, et laps kasvab ja areneb koos perega mööda minnes – jälgides ja jäljendades. Eks iga vanem tunneb ise ära, kui tema laps vajab järelutsitamist ja arendamist.

Samamoodi ma ei mängi Brendaga. Üldiselt peab ta üksi mängima – raamatuid ja puslesid vaatame koos, aga sellist suuremat koos mängimist pole meil kunagi olnud. Vahepeal ma lihtsalt suunan teda mängus. Seega oskab ta väga hästi üksi mängida. Olen küllalt näinud kuidas laps ei oska üksi mängida ehk on see lapsevanema enese teene ning pisikesest peale lapsega koos mänginud alati, et laps ei oskagi enam üksi mängida?

Kuidas lahendate konfliktiolukordi?

Üritan ilusti selgitada lapsele olukorda, paraku tihtilugu ta ei kuula ja läheb endast täitsa välja. Üldiselt lasen suurema jonnihoo ära jonnida, siis räägin uuesti.

Kui väga pikale venib, hakkan järjest rohkem häält tõstma, närvitase tõuseb. (“Häält tõstma” tähendab karjuma ). Vahel nutame lõpuks kõik koos.

Brenda pidavat lasteaias tubli sööja olema, mitte toolil püsivuse tõttu, vaid ta alati sööb kõike ja üldiselt taldriku tühjaks. Kusjuures olen tähele pannud, et lasteaia päeval sööb ta õhtul kodus ka paremini. Kodus on rohkem näksimist.

Ilmatuma kahju on aga sellest, et Brenda lasteaia rühm lõpetab sel kevadel. See tähendab lapsed lähevad edasi uute rühma – uued õpetajad, uued ruumid ja rühma nimed, lapsed küll jäävad enamjaolt samad, kuid õpetajad muutuvad ja sellest on tohutult kahju, sest lapsed on nendega ju juba harjunud ja ka meie lapsevanemad ning nad on nii toredad. See muidugi ei tähenda, et järgnevad õpetajad toredad poleks, kuid ehk ei ole sellist mõnusat klappi järgnevatega enam. Praegustele õpetajatele tulevad sügisest taas uued pisikesed maailmakodanikud. Kuigi üks õpetajatest olevat soovi avaldanud juhtkonnale, et jätkata praeguse rühmaga ka sügisel ning lasteaia lõpuni välja minna, kuid paraku vist pole kohta.

Silmasin lasteaia seina peal plakatit, kus lapsi oodatakse trenni alates kolmandast eluaastast. Olen siin mõtteid mõlgutanud kas tantsima või laulma, uisutama või iluvõimlemisse. Sel korral prooviks trenniga varakult algust teha, kuna ta nii aktivist ka, siis trennis käimine teeb talle ainult head ja saab end välja elada. Lasteaia õpetaja mainis ka, Brenda laulab ja tantsib aias palju. Esialgu nii pisikestel pigem selline vaba trenn ja vaikselt , tasapisi harjumine ja harjutamine.

Brenda hirmud ei anna meile ikka asu, paistavad vaid süvenevat. Kartus pimeduse ja varjude vastu on vahel päris kurnavaks muutunud. Üritan küll selgitada, et näed vari tekibki nii  seinale ja et see on sinu enda vari, noogutab mu jutu peale ja kardab edasi. Teeme vahel seinale kätega pardi varje, et varjud mängulisemaks ja lõbusamaks muuta, kuid järgmine hetk on justkui meelest läinud. Lisaks kardab Brenda ka kõiksugu kõvemaid helisid ( nt. mikser, puur, suur kolin, kui miski maha põntsatab), jookseb kohe minu juurde.

Vanaema tõi talle uue raamatu – taluloomad. Selline suur ja paks raamat, mis õpetab ka numbreid. Avan raamatus pildi, kus kaks hobust peal, lisaks veel liblikas, linnuke, heinamaa jm.

Mina: “Kes see on?” ( suunates näpu hobusele)

Brenda: “Hobune”

Mina: ” Kes see on?” ( suunates näpu liblikale)

Brenda:” Liblikas”

Mina: ” Kes see on? ” ( suunates näpu linnukesele)

Brenda:” Ei tea.”

Mina:” Kes see on” Linnuke või?”

Brenda:” Suitsupääsuke!!”

Mis linnuke, hoopis suitsupääsuke. Kuidas emme küll ei tea, et tegemist suitsupääsukesega mitte linnukesega , Brenda oli mind pahviks löönud. Ei tea kes õpetas, kuid vahva šeik oli see siiski.

Viimasel ajal kuuleb küsimust “mis see on?” meie peres väga tihti. Küsib näpuga suunates esemele, mis see on ja mis see on, aga mis see on ja mis see on. Kõik uksed, seinad, kapid, laed küsib läbi.

Kuid ega ma päris aru saa arenguvestluste mõttest. Õpetajad isegi on väitnud, et egas lihtsalt tuleb linnuke kirja saada, et tehtud, kuid tungivat vajadust nad vestluse järele ei näe. Neid kõiki samu küsimusi saab jooksvalt ka esitada. Aastaid tagasi vanema tütre lasteaias polnud kohustust vestlusel käia, sest õpetajad arvasid, et tegelikult vajadust pole, kes ise tahab võib tulla, kes ei taha , ärgu tulgu.

Kõiki arenguga seotud vestlusi saab ka  jooksvalt arutada, tänapäeval on veel lisaks e-kool ja telefonid, info liigub ja kiitusi/laitusi saab jooksvalt lahendada, arengust vestelda. See kohustuslik vestluse vorm paneb takerduma ja ehk võib pisut krampi lüüa – lepime vestlemise aja kokku, istume nüüd üks ühele poole lauda , teine teisele ja hakkame vestlema – pole ei mugav ega vaba.

Seniks aga, kui ettekirjutused arenguvestlusi korraldada, on kirja pandud, tuleb käia formaalsusest. Minul selleks aastaks linnuke kirjas ✔️

mhm.gif

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: