Paraku pean tõdema, et lapsed on eluõied!

94D9D6D7-057B-49C9-933C-714B06EA5985

Brenda veetis selle nädalavahetuse maal oma vanaema- vanaisa juures. Eks ta ole seal ennegi olnud nädalavahetustel – näiteks siis kui me mehega parasjagu mõlemad juhtume tööl olema. Vahel on maale läinud vaid päevaks, vahel kaheks.

Sel korral kaheks päevaks. Mitte seetõttu, et oleksime ise tööl pidanud olema, vaid ainult seepärast, et vanaema ise tahtis nii väga Brendat enda juurde. Sest teate, laps toob elu majja.

Istusime siin eile õhtul diivanil, olime juba terve päeva niisama lösutanud ja ühtäkki mees sõnab: ” Mida me enne tegime?! Enne Brendat? Kuidas me enne elasime?”

Jah, tuleb tõdeda, et tal on õigus. Laps toob elu majja ning elu enne lapsi tundub tühi ja elutu.  Aga sellest ei saa enne aru, kui lapsed olemas on. Justkui õhk ei liigu kodus, kui lapsed maal või mujal pikemalt eemal. Kõik on vaikne ja elutu. Muidugi tuleb selliseid hetki samas enda tarbeks ära kasutada, kuid alati ei jõua, jaksa, saa ja taha. Ja nii sa istudki elutult diivanil justkui peata, kui lapsed kauem ära on. Sest oled sa ju harjunud hoopis selle kisa-käraga ja eluvaimuga kodus, mida toovad majja just lapsed- täis lootust ja elurõõmu.

Jah, Hanna-Liisa on meil ju ka. Kuid tema on juba suur tüdruk mitmeid aastaid, teismeline, kes tahab rohkem omaette olla ning omi asju ajada.

See lakkamatu mängurõõm ning siirus, jonnihood ja nõudmised, silm silma all progress ning enese ületus, koos tegemine ja maailma tõdede õppimine.

Päevast päeva kordamine “ära puutu pliiti, kuum on!”, ” ära roni, kukud!” ,  “korista enda järel asjad ka ära”, “lähme, peseme nüüd hambad ära”, “tuttu, tuttu!” …

See imeline tunne, kui peale pikka päeva on lapsed unne soikunud ning hommikul enne kukekiremist jooksevad emme-issi juurde voodisse kaissu juuksed magamisest sorakil peas.

Oeh, selline heldimus…

Kõik mured ja rõõmud, kõik nutud ja naerud koos lastega – ongi meie igapäevaelu, elu lahutamatu osa, milleta justkui enam ei oskagi olla.

Kas oleme kaotanud iseendid?!

Kipun hoopis arvama, et see ongi elu. Igapäeva elu. Millest mõni hetk tahaks välja joosta ja teise reaalsusse põgeneda ning hetk hiljem juba tagasi tulla, sest kodus on hea ja oma lastega on hea. Moodustame me kõik ju ühe terviku ning kui keegi puudub parasjagu, on kohe täiuslikkuses tühimik sees.

Lapsed on elu õied nagu öeldakse. Paraku pean sellega väljendiga nõustuma. Ega see pole taevast alla kukkunud, vaid elust enesest!

 

 

 

 

One thought on “Paraku pean tõdema, et lapsed on eluõied!

Add yours

  1. ❤❤❤ Just! Õhkad õnnelikult, kui nad on nõus päevaks-paariks kellegi hoole alla minema, teed peas kolmsada plaani, kuidas “ainult oma aega” sisustad ja esimese päeva õhtuks saad juba aru, kui väga neid särasilmi taga igatsed. 😍 Ja siis mõistad, et enamus neid planeeritud tegevusi oled teinud kogu aeg ka lastega koos, laste kõrvalt, aga lihtsalt silmad-kõrvad-käed-süda on samal ajal ka valveloleku režiimil. 🙂 Ilusasti kirja pandud tõeline elu! Aitäh sulle! 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: