Käisime maal!

IMG_2509Satume maale niisama aega veetma järjest vähem ja vähem. Eelmine aasta samal ajal seadsime sammud maale palju tihedamini, kuid kui peale lapsehoolduspuhkust tagasi tööle naasin, siis vabu nädalavahetusi on nüüd üle ühe olnud ja kuidagi on nii, et igal vabal nädalavahetusel on olnud mõni üritus, tegevus või kellegi sünnipäev, mistõttu polegi saanud minna. Kui maale minna, siis tahaksime ikka korraga vähemalt kaheks päevaks, sest ühest jääb väheks.

Me armastame maal filme vaadata. Alati lasen Raksil mõned filmid arvutisse laadida, et siis maal õhtul hea vaadata oleks, sest nagu teadagi meie telekanalid kordavad tihtipeale filme ja need, mis näidatakse telekas, on üldjuhul juba nähtud. Eriti armastame krimi ja draama filme. Selliseid, mille lõppedes ikka veel hästi poindile pihta ei saanud. Mis pakuvad mõtteainet ja mis tekitab tunde – oli see alles film! Viimasel ajal kipuvad sellisteks filmideks kujunema Taani, Rootsi filmid, mis on kuidagi nii hästi tehtud ja ületavad Ameerika filme mäekõrguselt. Üldiselt. Kuid ärgem üldistagem, ka  Ameerika mandrilt tuleb head saaki. Näiteks viimati vaadatud “Shot Caller” või “Wind River”. Pühapäeva õhtuti jookseb praegu aga Taani triloogia filmid, kus kaks uurijat avavad vanu juhtumeid- “ Lahendamata juhtum: Naine puuris”, ” Faasanijaht” ja “Pudelipost”.

IMG_2496
Pildi tegemise hetkel oli laud veel tühi 🙂

Laud on head-paremat täis, kaminas praksub tuli, õues puhub tuul-toas on hea soe. Tuba on mandariini ja jõulu hõõgveini lõhna täis, kõik on end diivanitele sättinud, kellel pleed ümber, kellel aga nii palav, et võtab sokidki jalast ja kõik ootavad filmi vaatamist. Ja nii võime vahel vaadata ja istuda 2-3-ni öösel. Mõnus!

Hommikul suundusime metsatukka oksi otsima. Otsustasime sel aastal hoopis teistsuguse jõulupuu kasuks ( loe siit ) ja seega oli meil vaja minna metsa materjali otsima. Lund oli parasjagu maas üsna vähe, oleksime soovinud suurt ja paksu lund, mis samal ajal veel maha langeb. See oleks alles talv!

IMG_2526IMG_2530IMG_2524IMG_2527

Kui meie väiksed olime, saime me osa tõelistest talveilmadest. Talv oli ikka talv ja lund oli paksult. Ja pikalt, mitte vaid paar päeva ja kõik. -15 kraadi oli tavaline talveilm. Enam ei kujuta ´-15 kraadist ilma ettegi. Lastel kohe külmapühad ja kooli minna ei taha.

Viimasel ajal olen huviga hakanud uurima oma ema käest lugusid tema lapsepõlvest ja nooruspõlve ajast. Ja jutustan neid oma lapsele edasi. Hanna-Liisa nii huviga ootab meie igaõhtuseid jututunde enne magama minekut, kus räägime minu ja mu ema lapsepõlvest- kuidas tol ajal elu oli ning mis maju siis veel Tartu linnas polnud ehitatud, kuidas uhkeid kaubanduskeskuseid polnud, toimis putkamajandus ja käidi ukse taga küsimas :” Kas Katrin on kodus?” , kui kokku saada taheti.

Sel ajal, kui mu ema laps oli, ulatusid talved kõrgustesse- maad täitis paks lumevaip ja tuisuilmad. Kui elasid maal nagu tema, jäid nad vahepeal selliste ilmadega koolimajja internaati, sest teed olid raskelt läbitavad ja koju ning tagasi kooli igapäevaselt oli raske käia. Kuidas ta koolis suitsuvorsti jupi nahka pani ja koosolek sellepärast korraldati, sest toit oli hinnas ja ära jagatud. Kuidas nad koolimaja aiamaal tööd pidid tegema, et koolis hiljem süüa saada. Hanna-Liisa kuulab suu ammuli ja ei suuda ära imestada, sest praegu antakse neile koolis lausa valida igapäevaselt kas tahad kartulit või tatart. Ja tihtilugu lapsed ei lähe söömagi. Kõike on külluses ja ise pole pidanud selle heaks vaeva nägema. Enam ei osata selliseid lihtsaid asju hinnata! Kõik on justkui iseenesest mõistetav. Kurb, kuid samas vanas ajas elada ka ei tahaks. Vahel mõtleme ja unistame Hannaga, kui meil oleks ajamasin – läheks ja piiluks kõikvõimalikesse aegadesse minevikus..

Maal on mõnus vabaduse tunne – pole kiirustavaid inimesi, hulluks ostvaid inimesi. Saad olla seal sina ise, mitte ühiskonna hullustega kaasa minna. Eks unistame isegi maale elama minekust. Eriti kui lapsed väiksed, siis tahaks kuskile varjuda selle hullu maailma eest ja tegutseda omasoodu, omas tempos. Nokitseda vaikselt. Kui perelisa ka tulemas, siis plaanin seekord kauem kodus olla. Võib-olla ehk oleksingi suure pere ema, nokitseksin kodus metsade vahel omi tegemisi. Lööksin valla elus kaasa, ajaksin ehk isegi linakleidi selga ja kõnniks õilis nägu peas mööda õue ringi. 🙂 Eks mul omad nägemused ole juba tegelikult olemas- millist maja me tahaksime ja millised loomad meil õue peal ringi hakkavad käima, kuidas sõpru ja pere võõrustama hakkaks ja suviseid laagreid pidama. Unistused peavad olema!

Ja kuidas mu lapsed armastavad lund!!! Õnneks maal on hea ja puhas lumi ja Hanna käis korduvalt õues kausiga lund toomas, mida ka Brendaga jagas. Ma üldiselt lumesöömist ei keela neile, las pugivad – nii väheks kuni seda meil on!

IMG_2533
Hanna-Liisa tegi lumejäätist mustikate ja šokolaadiga! 🙂
IMG_2501
Võimlemine igal pool 🙂

IMG_2503

IMG_2543
Jänku sai ka tuppa!
IMG_2512
Naispere selfie!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: