HOMMIKUSÖÖK ÜHELE ehk kuidas ma saiakest salajas hoidsin

IMG_2338Kas teie olete oma mehe, naise, laste eest midagi salajas hoidnud? Midagi maitsvat ja head? Tean, et paljud vanemad krõbistavad õhtul hilja maiustusi, kui lapsed magama jäänud. Või paljud loobuvad magusa söömisest ka ise lapse nimel – et laps näeks magus on out ja seepärast ei söö ise ka, sest kuidas sa muidu saad lapsele keelata, kui sellest ise kinni ei pea. Kolmanda variandina tean pakkuda, on inimesed , kes ei söö magusat, sest jälgivad oma kehakaalu ja tervist niivõrd pingsalt, et on loobunud kõigest suhkrusisaldusega toodetest. Oeh, vaesed inimesed…

Nimelt käisin eile õhtul Selveris. Täiesti üksinda. Sain rahulikult riiulite vahel ringi vaadata ilma, et keegi mu tähelepanu endale tõmbaks. Loomulikult ei saanud ma mööduda küpsetatud saiakeste lettidest. Ja oligi. Mu lemmiksaiake oli seal täiesti olemas. Ainul üks. Ainult üks oli veel õhtuks järel. Ainult üks pekaanipähkli-vahtrasiirupi saiake. Kiirelt hakkavad mõtted peas ringlema. Mida teha – kas võtta see üks saiake ja üksi ära süüa salaja või loobuda üldse?

Suundun siiski kassasse. Arve 15 eurot sentidega, milles sisaldub ka siiski selle ühe saiakese hind. Ei suutnud vastu panna, sest see on lihtsalt nii maitsev saiake. Koguaeg seda neil pakkuda pole. Eks nad vist ka ise valivad mida küpsetavad , ükspäev üht , teine päev teist. Nii, et kui teinekord silmate pekaanipähkli-vahtrasiirupi saiakest , siis soovitan proovida. See viib keele alla!

Kujutan ette, et inimesed käivad enamjaolt teatud kindlas poes, mis on nii nimetatud kodupood. Ja kui sa käid koguaeg ühes ja samas poes, siis paratamatult jäävad teenindajad meelde ja silma, kujunevad omad lemmikud välja. Nii ka minul. Uskumatult fantastiline klienditeenindaja Aardla Selveris on Marit. Ta on alati energiline, sõbralik, viisakas, abivalmis. Ta justkui ei ilmuta kunagi väsimuse märke ning särtsu jagub vähemalt poe kinni paneku hetkeni. Üldiselt kui valida on, valin alati tema kassa, sest võid kindel olla, et negatiivset energiat sealt ei tule. Vahel mõtlen, et tahaks teda kuidagi tunnustada, kuid lihtalt ligi astuda ja kiidusõnu laulma hakata ka nagu ei julge. 🙂

Pakkisin oma saiakese, ühe saiakese , endale eraldi käekotti. Muud asjad panin kõik kilekotti, sest nii kui koju jõuan poekotiga ja selle maha asetan, hakkab kahene Brenda kohe kotist asju lauale viima, samal ajal nende nimetusi nimetada. Õnneks saiakese nimetust ta hõisata ei saanud, sest see oli mul kindlalt käekotis. Käekotil lukk peal ja kott silma alt ära. 🙂

Hommikul, kui kõik olid kodust läinud ja Brenda veel magas. Otsisin oma uue suure kruusi välja, lasin kohvi sisse. Otsisin käekotist saiakese, mille natuke soojaks lasin. Serveerisin endale hommikusöögi ühele voodisse. Mmm, kui nauditav, kuniks kuulen sahinat. Väike Brents on ärkanud ja tuli otse mu saiakese suunas. Üritasin valetada, et see on sibulasaiake, aga ta ei jäänud uskuma ja nii ma oma salajas hoitud poolest pirukast ilma jäingi.

Loodan, et kui mu mees seda loeb, siis ta andestab naise kombe salaja saia süüa! 🙂

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: