Saan ka koolielus käed külge lüüa!

kool
Pilt: Freepik

Kui septembris tuli Hanna-Liisa koolimajast teatis, kus kutsuti üles lapsevanemaid vanematekogusse astuma, polnud pikka mõtlemist ning liitusin grupiga kohe. Kooli vanematekogu on kokku tulnud selleks, et tihendada koostööd kooli ja lapsevanemate vahel. Eesmärk on teha lastele koolielu võimalikult meeldivaks, et nad armastaksid kooli ja neil oleks seal hea olla. Vanematekogul pole küll otsustamisjõudu nagu hoolekogul, kuid vanematekogust kuuluvad mõned inimesed ka hoolekogusse, kus nad siis vanematekogu ideid ja ettepanekuid esitada saavad.

Eks koolielul on alati midagi paremaks muuta. Kuidas seda teha, sellele peamegi mõtlema ja ideid välja käima.

Kuna minu jaoks on see nii värske veel, siis pole saanud veel milleski kaasa lüüa ega arutada, küll aga sain käed külge lüüa kooli sünnipäeva pidustustel. Koos kolme teise lapsevanemaga läksime kohvikut pidama ja õnneloosi pileteid müüma.

Enamus kohvikus pakutava toidu valmistasid ja tõid kaasa kas siis lapsed ise või nende emad-isad. Suur oli minu üllatus, kui küpsetajaid oli terve kooli peale kokku nii vähe – umbes kümme küpsetajat ehk. Pakuti muffineid, kohupiimakooki, küpsiseid,  kohupiima-purukooki, vahvleid, kaunistatud vahukomme pulga otsas, küpsisetorti, Kooli poolt oli veel pakkumises kohv, tee, puuvilja topsikesed, jäätisekokteil. Ja keegi lapsevanem oli nii nutikas, et tõi kohale võileivatordi. See oli tõeline hitt!!! Ainuke soolane laua peal. Lisaks sellele, et see oli ainuke soolane, oli ta ka nii ilmatuma hea, et ma sõin lausa kaks tükki ära. Ma siiamaani ei tea, kes selle imemaitsva tordi peole tegi, aga ma loodan salamisi, et ta teeb teinekordki ja siis juba topeltkoguse.

Ma nüüd ei tea öelda, kas kool on päris õige koht raha teenimiseks kohvikus müüdavate toodete näol, kuid samas, kui hind ikka nii minimaalne on, siis ma justkui ei hindaks oma tehtut? Sellisel puhul ma leian, et võiks juba olla päris tasuta küpsetised. Hindasin oma vene masinaga ( Esta 2) tehtud vahvlid ühe euro peale. Keegi oli veel vahvleid teinud koolipeole. Mõtlesin endamisi, et vaatan mis summa peale tema oma vahvlid hindab, et siis selle järgi panen. Kuna tema tundis, et tema iga vahvel on väärt viiskümmend eurosenti, siis tundsin , et minu oma on üht eurot väärt, kuna olin nendega terve päeva kodus vaeva näinud, sõrmi põletanud, visualiseerinud, otsad šokolaadiga üle valanud, peale šokolaadi tükke ja kookoshelbeid , kõige lõpuks veel tuhksuhkruga üle puistanud. Kaunilt kandikule asetanud ja ära pakkinud. Igatahes kui alguses tundus, et tooted eriti ei lähe, siis hiljem peale kontserti oli kohvikus selline tung, et neid küpsetisi oleks võinud seal laudadel kaks kord veel sama palju olla ja järele ei jäänud praktiliselt midagi.

IMG_2199

 

Kontserti ma ise praktiliselt ei näinudki. Kuid see eest mu tütar nägi. Nimelt umbes aasta eest otsustas Hanna-Liisa, et temale pole seda mudilaskoori vaja ja lahkus sealt. Nüüd sünnipäeva kontserdil oli ta oma klassi tüdrukutest ainuke, kes pidi kõike toimunut külaliskohtadelt aulas vaatama. See tegi teda üsna nukraks- teised on koos – laulavad ja tema grupist eraldatud. Tegelikult tundis ta seda juba varem, et teised suundusid kõik koos mudilaskoori, siis tema pidi üksi koju tulema ja ei saanud mudilaskooris räägitavatest juttudest osa võtta. Kuid tal oli arvamus, et kui kord juba ära tulnud, siis õpetaja enam tagasi ei võta. Arutasime seda Hanna-Liisaga ja kirjutasin õpetajale kirja, mis peale tuli muidugi jaatav vastus ja juba järgmisel mudilaskooritunnist võttis Hanna-Liisa maailma suurima rõõmuga osa ning on ühtäkki nii vaimustunud kooris käimisest, mis aasta tagasi tundus tema jaoks mõttetum asi maailmaas. Seega on mul lootust teda kooli jõulupeol nii laulmas kui ka näitlemas näha.

Ma olen varemgi maininud Hanna-Liisa kooli juures positiivseima asjaolu – ükskõik kuna koolimajja astuda, võid kindel olla, et kohtad direktorit. Ta on igal pool. Direktor pole oma kabinetti kadunud range onkel, vaid ta on reaalselt kooli peal olemas. Tervitab hommikul õpilasi garderoobi ees nagu nende kaaslane ja suurim sõber. Samamoodi olen ma teda trehvanud kooli peal koridoris seismas iga kord, kui koolimajja asja on olnud. Ka kooli sünnipäevapeol seisis ta garderoobide juures, suunas mu õigesse kohta oma üleriideid panema. Hiljem uuris kohvikumelu kohta. Mulle tundub direktori kohalolu kuidagi niii õige, et ei kujutagi teisiti enam ette. Ma muidugi ei tea kas kõikjal koolimajades praegusel ajal nii on või Hanna-Liisa kool üks väheseid, kuid seda ma tean, et nii peakski olema. Et kaoks vanaaja direktori mentaliteet- direktor ei pea olema range, kauge ja kättesaamatu, vaid pigem meie kõigi sõber, sest töötame me kõik ju ühe ja sama eesmärgi nimel, et koolielu toimiks ja kõigil oleks seal hea olla.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: