Vähem isa, rohkem isa?

IMG_2071Taas on tähtis päev seljatatud ning isad tunnustatud, kes rohkem , kes vähem. Kas üldse saab öelda, kes on hea isa? Kus on kindlad kriteeriumid paika pandud? Mõnesse perre sobib üht tüüpi isa, teise teist tüüpi. Samamoodi on ka emadega. Pole täpset mõõdupuud, mille järgi mõõta. Kas isa, kes teeb palju tööd, on vähem isa? Kas isa , kes armastab nädalavahetustel pidutseda, on vähem isa? Kas isa, kes seab end tahaplaanile, on rohkem isa? Kas isa, kes veedab rohkem aega teleka ees kui lapsega mängides, on vähem isa? Kas isa, kes tööl käimise asemel, teeb kodus tööd,on parem isa? Kas isa, kes ostab rohkem jäätist, on parem isa ?

Pole ühest vastust – ei saa öelda, et isa, kes teeb palju tööd on halvem isa. Võib-olla see isa, kes palju töötab ja on vähem kodus, võtab kodus oldud ajast maksimumi ning on kohal, reaalselt mõtetega pere juures kohal. Samas kui teine isa võib palju aega kodus perega veeta, kuid tegelikult on mõtted mujal või silmad vaid ekraanile suunatud.

Isa, kes reede õhtuti armastab pidutsemas käia, pole ka halb isa. Kuid oleneb mida sa ülejäänud nädalavahetusega peale hakkad? Kui laupäeva oled pahur ja pea valutab ning ei taha kedagi näha ega kuulda, on asjalood hoopis halvemad. Kui aga laupäeval suudad võtta päevast maksimumi, olla lastele ja naisele olemas hoolimata võimalikust peavalust, kandideerid edasi hea isa tiitlile.

Kas hea isa on pehmo või autoriteet? Heas isas peaks olema natuke mõlemat oma annus. Tuleb leida mingisugune kuldne kesktee – päris pehmo pole ka hea, aga natuke pehmot on lausa vajalik. Egas pehmo olemine ei välista autoriteetsust. Ning vajadusel võiks ikka isa sõna peres maksta ka. Kuigi tihtilugu lükkavad isad selle kohustuse emade peale.

“Isadepäeva konverentsil” pakkus ettevõtja Tiit Pruuli, et isaks võiks enne kolmekümmet eluaastat mitte saada, kui enda egoistlikud – ja karjäärihimud on rahuldatud. Paraku kipun temaga nõustuma. Ei saa küll tõmmata kindlat joont kolmekümnest alla ei sobi ja kolmekümnest aastast üles sobib kõik. Ei. See vanus kolmkümmend on selline kuldne keskmine, mõni pole ka neljakümneselt valmis isa olema ning mõni kahekümnekuuene teeb kõikidele isadele silmad ette.

Kuid samas kakskümmendüks on veel üsna noor emaks/ isaks saama. Liialt noor mõistmaks elu ja selle olemust. Elukogenematu. Mis ei tähenda muidugi seda, et kui saad kahekümneüheselt lapse, oled sa halb lapsevanem. Ei. Sa lihtsalt pole liialt valmis veel, su enese käimised ja tegemised on veel tegemata. Tihtilugu ei mõisteta, et nüüd ollaksegi lapsevanemad, milline vastutus sellega kaasneb. Elu lõpuni.

Ega ma muidu ehk väga sõna ei võtaks sel teemal, kuid olen ma ju ise saanud lapsed seitsmeteistkümneselt ja üheksateistkümneselt ning nüüd kahekümneseitsme aastaselt. Ning need vanused erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kõik mida kogen ja tunnen nüüd pea kolmekümneselt emaks saades, on hoopis midagi muud kui alla kahekümneselt saadud lastega. Tol ajal ei osanud ma hinnata hetki ja aega lastega. Koguaeg oli kuskile vaja minna ja midagi teha. Kooliteegi veel pooleli. Polnud muret laps enda emale hoiule jätta. Nüüd aga väga ei kipu. Mõtled kuidas saaks võimalikult palju lapsega koos kõike teha ja käia. Oskad hinnata koduseid pereõhtuid – tundub just kõige õigem ja rahuldustpakkuvam tegevus maailmas- olla lihtsalt kodus ja pere jaoks olemas.

Isadepäeva juurde tagasi minnes. Mul on ääretult kahju, et minu enda isa tahab mind näha vaid isadepäeval. Aastas on kolmsada kuuskümmendviis päeva ning tema tahab vaid ühel päeval näha. Eks ta on eluaeg eraklik olnud ja eemale hoidnud pere tegemistest, et ma olen tegelikult harjunud ilma isata elama. Seetõttu ma ei mõistagi, miks äkki peaksin ma tahtma tema juurde isadepäeval minna? Ma tunnen iga päev igapäeva elu elades, et mul pole isa ning siis äkki isadepäeval peaksin tundma vajadust teda tunnustama minna ja isadepäevaks parimaid soove soovida?!! Võlts. Olin isadepäeval nagunii tööl ka , et tema kutsutud kellaajal ei saanud minna. Nüüd pean järgmise aastani ootama. 🙂

Kuna mul on ka üks laps ühega ja teine laps teisega, siis “Aasta ema tiitlile” kandideerida ei saa. 🙂 Küll aga ma ei keela, vaid pigem utsitan vanemat tütart oma isaga suhtlema. Hanna-Liisa on juba kümme ja kardan, et järjest vähemaks seda suhtlust isaga jääb. Tuleb teismeiga peale ja viibki ehk täieliku võõrandumiseni. Ma loodan, et nii ei lähe. Ja mõlemad saavad aru, et aeg ei oota. Peale sundida ka ei saa.

Kahese Brenda issi sel aastal aga lapse pildiga kruusi ei saanud. Kuna Brenda on juba niivõrd suur ja käib lasteaias, meisterdas ta koos õpetajate abiga isale lipsu kujulise kaardi, kus sees armas luuletus, kõrvale meisterdas wc paberirullist pardipoja. Noh, sest pardipoegade rühmas käib. Isadepäeva hommikul kleepis Hanna-Liisa mitmed paberid kokku, kutsus Brenda punti ning joonistasid selle paberi täis nii oma kahemeetri jagu ja kinkisid issile. Õhtul veetsime aega hubases itaalia restoranis pastat süües ning nii see päev mööda veeres. Järgmise aastani! 🙂

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: