Miks ma tahan, et mu laps trennis käib!

IMG_6698Mäletan selgelt lapsepõlvest kuidas mu sõbranna kirus oma ema, kuna viimane sundis teda klaveritundides käima. “ Miks ma pean seal käima?” ” Ma tean ise paremini, mida oma eluga teen!”, on üsna varmad lipsama teismelise suust. Ka minu tütar on mulle nii mõnigi kord selgelt mõista andnud, et tema teab ise paremini kuidas elada. Jah, olen minagi puberteedieas olnud ning mäletan kuidas end maailma targeimaks pidasin ning teiste ütlemised ja suunamised mul vastu külge maha jooksid. Ahjaa, lapsepõlve sõbranna viilis klaveritundidest kõrvale, pani salaja poppi ja vanem andis alla. Kes teab kuhu oleks klaveritundide ja muusikasõpradega tema elu praeguseks jõudnud, kuid igatahes ta kahetseb pooleli jätmist.

Praegu, olles pea kolmkümmend, ei suuda ma ära kahetseda, et ma omal ajal millegagi aktiivselt tegelema ei hakanud. Mõtlen kui ütlemata lahe oleks, kui oskaksin näiteks klaverit mängida, oleksin tantsija või hoopis hobikorras korvpallur. Või ehk oleksin ma tipptennisist? Kes teab, kuid kindel on see, et ma ei andnud selleks võimalustki.

Alati ei peaks kohe lapse trotsile järele andma, laps katsetab ja üritab manipuleerida kuidas kõrvale viilida. Iga vanem tunneb oma last muidugi kõige paremini ning saab aru, kui laps tõesti  ei tunne tegevusala vastu üldse huvi ja tunneb ära, kui tegemist on lihtsalt laiskuse või puberteediea iseärasusega. See periood läheb mööda ning laps on tulevikus sulle tänulik, et sa nii kergelt alla ei andnud.

Mu näen, et mu enda kümne aastase suurim vaenlane on laiskus. Pigem veedaks ta oma vaba aega lihtsalt “Kättemaksukontorit” vaadates ning teise silmaga Musicaly scrollides. Samas suvevaheajal või enne intensiivse trennis käiguga alustamist ma sain aru, et ta ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata. Lastele ei tohiks keelata lapsepõlve ning laps olemist, samas kui laps ei oska nautida niisama vaba aja veetmist või kui vaba aeg tähendabki tervet päeva teleka ees olemist, siis kumb variant on parem ja progressiivsem? Ei ole tänapäeval linnas elades enam kombeks õues keksu ja kivikuju mängida, pigem ollakse üksteise pool külas ja tegeletakse telefonis sotsiaalmeediakanalites chattimisega või arvutimängudega. Pole enam päris lapsepõlve.

Huviring/trenn tuleb valida loomulikult lapsega koos, kuulates ta soove ja mõtteid. Esialgu kui laps soovib, lasta tal katsetada ja proovida erinevaid huvialasid. Kui huvi hakkab raugema või tekib trots, võiks last jätkama julgustada ning panna paika lõpetamise kuupäev ( nt. käi selle hooaja lõpuni ära), siis võib juhtuda, et trots läheb selle ajaga üle ning huviala võib vägagi põnevust pakkuda. Kui aga ei, tuleb edasi liikuda. Samas aga ei saa lasta lapsel lõputult ühest ringist teise hüpata, kuna lapsel tekib endal lõpuks peas segadus ning ei suudagi millelegi keskenduda.

Minu tütar käis algselt natuke aega balletis, kuid see siiski polnud meeltmööda. Seejärel läks sulgpalli mängima. Ka see ei pakkunud kauaks huvi. Valisime võimlemise, kus paistis istuvat, kuid tal tekkis tunne, et ta tahaks rohkemat. Lihtsalt võimlemisest jäi liialt väheks ning tundis, et ta ei õpi midagi juurde.

Nüüd hakates aktiivsemalt tegelema iluvõimlemisega, mis tähendab viis korda nädalas trenni, näen kuidas ta oskab oma vabu päevi ja hetki palju rohkem hinnata. Ta on tegevuses ning tal on eesmärgid. Tuleb ette päevi, kus laiskuseuss on kõvasti ta kehasse sisenenud ja trenni minek tundub viimase asjana, mis ta teha parasjagu tahaks, tuleb ta siiski trennist ja võimleb veel kodus edasigi. Näha sära ta silmil, kui on uus tehnika omandanud või õpetajalt kiita saanud mõne elemendi hästi oskamise eest. See ongi justkui koostöö treeneri kui ka lapsevanema vahel, kus tunnustust ja utsitamist on vaja jagada nii kodust kui trennist. Isegi inglise keele sõnu kodus mulle vastates, painutab ta end samal ajal “previous” , “salmon” jt öeldes. Võimlemine on tema sisse juba niivõrd pugenud, et kahju oleks lasta tal sellele käega lüüa, patsutada õlale ning öelda las minna!

Kas nimetada seda taagaks, kuid natuke rõhub mind minu vanemate vabakasvatusvorm, kus kedagi ei suunatud ega sunnitud, kuid vahel laps vajab järeltõukamist. Sellest tuleb lahti lasta, kuna minevikku enam ei muuda, kuid mul on võimalus oma laste suhtes teisiti talitada ja käituda vanemana nii, millest ise lapsepõlves puudust tundsin.

IMG_1721

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: