Kuidas me Türgis käisime ( hunnik pilte)

IMG_1366Tuhiseme mööda Tallinna lennujaama, et lennukile jõuda. Loomulikult oleme me viimased Corendoni Airlines pardale minejad, sest nagu meie perel motoks ” aega on”.  Ühtäkki märkan suuri krokodillipisaraid ja värisevat keha. Ei saagi esimese hooga aru – on need rõõmust või hirmust? Ma arvan, et ta ei saanud ise ka aru millest täpsemalt need pisarad tingitud olid, sest ta oli üheaegselt nii rõõmus kui ka kartlik. Emotsioonidekarusell. Hanna-Liisa saab kümne aastaselt oma esimese lennureisi. Kui palju ta on mangunud ja unistanud reisist soojale maale. “Kõik ju muudkui käivad, miks mina ei saa…” on ta põhiline argument. Muidugi, kui see oleks minu võimuses, põrutaksime kaks korda aastas kodumaalt kaugele sooja otsima. Üritan talle selgeks teha, et KÕIK kohe kindlasti KOGUAEG reisimas ei käi ning, et mina olin ka kümnene alles, kui esimest korda Soome reisida sain. Oled veel nii noor, küll jõuad reisida ja maailma avastada küll ja veel.

Olime end ette valmistanud ja vajalikud paberid varunud, kui keegi lennujaamas kahtlustama peaks kas oleme ehk lapseröövlid?! Kotti said Hanna-Liisa isalt avaldus/ luba, kus ta annab nõusoleku, et ta tütar võib minuga reisida. Lisaks isa passi koopia ja Hanna-Liisa sünnitunnistus. Kui Hanna-Liisa oleks minu perekonnanimega oleks paberimajandus kindlasti lihtsam, kuid on nagu on. Loomulikult küsitigi pabereid ja sünnitunnistust nähes oli pilt selge ja luba pardale antud.

Sammusime Corendoni pardale, kus minu rõõmuks oli palju lastega peresid, mis tähendab seda, et mu enda laps ei ei pruugigi silma paista oma rahutu olekuga. Sigin-sagin, kisa-kära oli vallutanud lennuki. Saime oma neli kohta 20-ndasse ritta, mis asusid täpselt lennuki tiiva juures. Kuid siiski-siiski ei seganud see Hanna-Liisa vaadet. Nagu ma juba ette teadsin, ootas ees kohutav lennusõit. Lend kestis umbes kolm ja pool tundi ning kahe aastasega lennureis vastu pidada, nõuab korralikult kannatlikkust. Brenda on muidugi väga aktiivne ja püsimatu, kes naljalt paigal ei istu.

Umbes-täpselt kulub Eestist Tartust Türki Antalyasse reisimiseks kokku 12 tundi. See hommikul ilmatuma vara ärkamine ja kohvrid ja reisiärevus jm , kõik kokku mõjus Brendale üsna raskelt ning esimene kohale mineku päev oli üks raskemaid päevi tüki aja jooksul. Emotsioonid lõid pea kohal kokku ning lennujaamas sai tunded pisarakanalit pidi väljutatud. Kui üks vanem on närviline, on kohustus teisel vanemal rahulikuks jääda, vastasel juhul võib tekkida kaos. Sihtkohta reisides olin mina terve päev üks suur närvihunnik, tagasi tulles aga mu teine pool. Saime ilusti ära jaotatud kumb rahulik , kumb närviline. Seega lõpp hea, kõik hea. 🙂

Lendamisest nii palju, et lennukiga sõitmist me ei armasta. Ei ole selles midagi mõnusat. Olen ma küll korra varem lennukiga Inglismaale lennanud. Kuid see oli ammu, sel ajal olin veel noor ja lapsi ka kaasas polnud. Kuid on meelest ära läinud kui raske on lennukis ühekoha peal istuda, kitsas. Üritad magada, kael jääb kangeks. Õhku tõusmises ja maandumises pole ka midagi nauditavat. Eks mõjutas ka see, et Brenda oli rahutu ja kohvi mida seal müüdi,  ei saanud nimetada kohviks.

IMG_0826

IMG_0833
Hanna-Liisal silmad märjad

Jõudes Antalya lennujaama, ootas meid vastas Kidy Touri reisikorraldaja , kes juhatas meid bussi, mis meid hotelli viib. Hotellini kulus umbes 2 tundi sõitu. Bussid olid korralikud, istmetel ootas pudel vett. Nautisin bussisõitu väga. Lennukiga võrreldes väga mugav ning kui lennukis pole midagi aknast vaadata, siis esimest korda Türgi pinnal olles tahaks kõike endasse ahmida ja taamal laiuv mägi võib pakkuda ülisuurt naudingut. Peale tunni ajast sõitu , tehti vahepeatus loomulikult kohaliku poe ees maantee ääres, mis ongi turistidele mõeldud ning arvatavasti on neil reisifirmadega lepingud tehtud, et nad oma rahva sinna viiksid, sest parkla oli bussidest pungil. Samamoodi kui otsustasime ühel päeval hotellist taksoga lähedal asuvasse Konakli linna sõita. Istusime taksosse , jõuame Konaklisse ning mustmiljonist kohast, kus juht meid oleks võinud autost välja lasta, peatus ta muidugi oma sõbra turuputka ees, kus ta siis meile visiitkaardi veel jättis, küsis 8 eurot ning suundus edasi järgmisi kliente oma sõbra juurde tooma. Teine kord kui taas taksoga Konaklissse sõitsime ja olime juba teadlikumad ning kindla peatuskoha McDonaldsi välja pakkusime, sõitis juht meiega ilusti kiirtoidurestoranist mööda ja peatus  McDonaldsi vastas oleva turuputka ees, kus ees ootas loomulikult taas tema sõber.

Turul käimine on kohati päris hirmutav sealmail. Kui meid esimest korda turuplatsile oma sõbra putka ette taksost maha pandi. Polnud ühtegi teist turisti näha. Riburadapidi üksteise kõrval laiuvad turuputkad, iga ühe ees seismas turske türgimees, kelle pilgud kõik meie suunas vaatavad. Natuke õudust äratav, kuid samas mu mees on üsna sarnase välimusega. Nii, et kohati ei tee vahet kas on tegu kohalikuga või ei. See andis nagu justkui kindlustunnet, et me liigume koos “kohalikuga”. 🙂

Teisel korral turu peal käies astus õde oma pojaga kellaputkasse. Vaatasid kellasid, lasi pojal proovida ka. Müüjale andis teada, et nad veel mõtlevad, kuid juba silmasurgast näeb, et müüja teeb kella lapsele parajaks , vahetab patareisid.  Õde siis avastas mõra kellaklaasil, kuid müüja ikka, et “its good, its good…” ning läheb otsib uue samasuguse kella riiulist. õde haub pojaga plaani kuidas putkast kiirelt jalga lasta- kas lihtsalt jooksu panna või vaikselt välja jalutada, mis polnud aga ilmselgelt võimalik, sest müüja kullipilk saadab sind seni kuni kella ära ostad. Andsid siis teada, et kell on liiga kallis ja nad ei soovi seda ja asutasid end putkast välja minema. Müüja pidas aga vajalikuks õel käevarrest haarata, paar korda rusikaga vastu kätt taguda, oma keeles vihaseid sõnu ette vuristada ning lõppu veel “fuck off”  lisada.

 Konakli

Viibisime Eftalia Aqua Resort hotellis, mis asub Avsallari linnas Alanya piirkonnas Türgis. Avsallar on pisike linnake umbes kümne tuhande elanikuga, kuid üldiselt kohtasime muidugi vaid turiste, kuna tegemist on turismipiirkonnaga, sisi tõesti ongi külg külje kõrval hotell hotellis kinni. Hotellist 10 minuti kaugusel asusid turuplatsid ja kohalikud väikepoed, mida mõnel korral külastasime. Mõnel korral külastasime ka Konakli linna, mis on natukene suurem ning mis asus umbes 5 kilomeetri kaugusel meie hotellist. Konakli pakkus suuremat naudingut. Loomulikult käsime me seal vaid piiratud alal koos lastega, kuid kui tuli valikusse – kas külastada väikelinna Konaklit või suurlinna Antalyat, kutsus süda kohaselt Konakli poole. Konakli asub Vahemere kaldal, kus kohe mere kõrval laiuvad kaunid mäed. Meri ja mäed on teineteisele väga lähedal, mis moodustab maagilise vaatepildi. Ning seal rännates koos kaaslasega võib vapustavaid vaateid omale mällu talletada. Kusjuures meie hotelli rõdult avanes imeline vaade mägedele ja merele. Vapustav!

Meie muidugi loodusesse sel korral ei tunginud, vaid käisime linna vahel shoppamas. Teismelistel oli vaja “firmariideid” taga ajada. Meie suured soovisime kaubanduskeskuses ringi vaadata. Leidsime armsa poe “English Home”, kus olid tõeliselt armsad ja pastelsetes , valgetes , kaunites toonides voodipesud, karbid, käterätikud, tekid, shampoonid jpm. Meie ostsime ühe pehme vaiba omale vannituppa, sõbranna ostis kaks ja õde ostis kolm vaipa lausa. Olime üsna vaimustunud sellest poest, kuigi hinnad polnud Eestiga võrreldes suurt odavamad. Vannitoa vaiba  ja näomaski eest tuli kokku välja käia 10 eurot. Kuna see kaubanduskeskus asub turistipiirkonnas, oli seal võimalik maksta nii Türgi kohalikus rahas,  dollarites kui ka eurodes. Miinuseks oli vaid, et tagasi annavad nad vaid liirasid mitte eurosid. Seega parem oli kui kasutasid hoopistükis pangakaarti. Nautisin keskust kuna seal ei tulnud keegi ligi, igal esemel oli oma hind ning ei pea kauplema. Kuid suurem asi shoppaja ma pole , seega kiirelt muutus ühest poest teise käimine üsna kurnavaks. Kuigi- kuigi proovisin üht sügis-talve mantlit, mis mu pilku koheselt köitis. Hind oli peal 180 liiri, mis mõtlema pani, kuid järgneval päeval tagasi kutsus tulema, eurodes kujunes hinnaks 43 eurot. Nüüd on mul lõpuks uus viisakam mantel üle pika aja !!!

IMG_6623
Banaanid!
IMG_6630
Taamal mosee
IMG_6659
Kärust oli tohutult palju abi- lisaks Brenda kandmisele, saime ka oma ostukotid kõik sellele riputada. Kaubakäru!
IMG_6650
Isegi Türgis ei saa ilma slaimita 🙂
IMG_6679
Raks granaatõuna raksus!

Turgutasime oma keha McDonaldsis. McDonaldsi toit pole mulle kunagi paremini maitsenud , kui tol päeval. Rahvusvahelised söögikohad on kindla peale minek. Ja me ei pidanudki pettuma.  Türgi Mc on sama mis Eestis. Kauneid restorane me linna peal ei kohanud. Tüüpilised kohvikud mida silmasime olid liialt Türgi pärased, vaevalt nendes keegi järelvalvet korraldab ja mingisuguseid tingimusi täitma peavad seega ei julenud me nendesse siseneda. Ahjaa , sõbranna oma mehega käis kiirtoidu kohas meie hotelli lähedal , tellisid pitsat ja lihavaliku, mille eest küsiti 35 eurot ning mis süüa ei kõlvanud. Jumal teab, kas oleme meie liiga valivad või on tegemist mingitlaadi sisemiste eelarvamustega oma peas, mis paneb tõrkuma, kuid miski ei isutanud.

davIMG_6752

Kui ostud tehtud ja keha kinnitatud suundusime jalutuskäigule natuke shopingucentrist eemale, kus polnud enam turiste ja turuplatse, vaid kohalik rahulik elu. Jalutuskäik kohalikus piirkonnas pakkus mulle selle reisi jooksul enim naudingut ja emotsioone. Ahmisime enesesse kohalikku olu, tundsime närvikõdi võõras keskkonnas jalutamise ees, silmasime huvitavaid väikepoode ning kohalike elanike huvitavaid maju,  leidsime granaatõunapuu , mille otsast mu mees paar granaatõuna virutas. Ma olin kindel, et nurgatagant hüppab kohe mõni Türgi mees välja, kes nõuab mõned eurod nende eest, aga õnneks nii ei läinud. Türgis müüakse meetritega väga kauneid vaipu, mida siis iga kliendi soovi kohaselt paraja jupijagu lõigatakse ning äär kinniseks õmmeldakse. Oleks soovinud eneselegi ühe vaiba kodumaale kaasa tahtnud osta, kuid paraku vasardas peas kõikaeg kaal, kaal , kaal. Sest teadagi võib inimene enesega lennukisse kaasa võta 20 kilo pagasit pluss siis veel käsipagas.

 

Märkisin huvi pärast kaalud ka enesele üles 🙂

Minnes:                                                          Tulles:

Mina:        11,2 kg                                          17,2 kg

Raks:         9,5 kg                                             13,2 kg

Hanna-Liisa : 4,0 kg                                       7,7 kg

Huvitav,  mina tõin tagasi 6 kg , Raks 3,7 kg ja Hanna-Liisa 3,7 kg raskema kohvri. Kuigi Hanna-Liisa ostis meist kõigist kaks korda rohkem asju 🙂

Teistele on kohutavalt raske midagi kaasa tuua Türgist, sest esiteks Sa lihtsalt ei viitsi seal shopata ja kolada, kuna müüjad on üsna agresiivsed ja pealetükkivad. Teiseks seal ei ole midagi osta, kui sa just suurte firmamärkidega riideid ei armasta. Kolmandaks on kaalupiirang ning neljandaks tahaks ju lihtsalt puhata !!!

Kuid siiski- siiski  tõime oma vanematele Türgi saunarätikud ( keskelt läbi 10 eurot) , mis pidavat juttude järgi hea kvaliteediga olema. Mõned maitseained ( 5 eurot komplekt) , sest neid kulub ka nii või naa ära. Paar kolmanda silmaga õnnetoovat võtmehoidjat ja enesele üks külmkapimagnet Türgi temaatikaga.

IMG_1052
Saime ühe piraka arbuusi 4 dollariga
IMG_1055
Linn oli täis sellistest pisikestest saiaputkadest

IMG_1047IMG_1061IMG_1059

IMG_1058
Kaunid vaibad
IMG_6223
Kellele Adidas, kellele Nike!? 🙂

Eftalia Aqua Resort

Nagu juba ennist mainitud sai, viibisime me Eftalia Aqua Resort Hotellis. Tegemist on viie tärni hotelliga. Kuid nagu me kõik teame, siis Eesti viis tärni ei tähenda Türgis sama. Hotell oli üsna viisakas, tohutu suur , asukoht mere ääres koos tohutute liumägede ja atraktsioonidega. Hotelli alal olid omad basseinid ning minnes kiirtee alt läbi tunneli mere äärde, laius seal veel omakorda basseinid, liumäed, baarid, turg, poed, vesipiibubaar, restoranid ja mereranna ala koos lamamistoolidega. Mereranna alasse pääses terve kompleks erinevaid kõrval asuvaid hotelle. Seega rahvast ja melu jätkus piisavalt.Inimesed olid kõik viisakad ja abivalmid.

IMG_0857

IMG_6684

IMG_0973IMG_0974

mdeIMG_1119

IMG_0990

IMG_1011

IMG_6098

IMG_0860IMG_0871IMG_0874IMG_0901

Esimesel õhtul kui hotelli restorani sisenesime, oli vau efekt- tohutustes kogustes toitu- saiakesed, puuviljad, koogid, erinevad värsked rohelised salatid, soojad toidud. Kõike oli nii palju korraga, et ei suutnud kohe hoomatagi ning taldrikusse lendas palju erinevaid maitseid. Paari päeva möödudes, aga polnudki enam nagu midagi võtta- juust maitses imelikult, liha oli kahtlase maitsega, koogid liialt magusad, köögiviljad olid küpsetades oma värvi kaotanud ning paistsid ühe halli massina, mis sööma ei kutsu.

Hotelli tutvustavas infos on kirjas lõik:

Hommikusööki serveeritakse iga päev Rootsi lauas. Kuurordi Eftalia Aqua restoranides saate maitsta Türgi, Ottomani ja Itaalia kööki. Baarides on saadaval värskendavad joogid ja kondiitritooted.

Kui Türgi, Ottomani ja Itaalia köök tähendab kõike seda, mida meile seal hotellis pakuti, ei soovi mina nende köökide maitsetest enam midagi kuulda. Kuid tegelikult ma tahan siiski uskuda, et see iseloomustav tekst, mis hotellitutvustusel kirjas, on illustratiivne ja päris õigeid Vahemere köögi maitseid meile ei pakutud.

Pidupäev oli paaril korral õhtusöögi ajal, kui leidsin pajast kanakoivad keedukartuli ja porgandiga. Maitses justkui ühepajatoidu moodi ja viis keele alla. Kord vedas veel, kui otse seal samas silme all üks kokapoiss vokkpannil sibulat, suvikõrvitsat ja paprikat vokkis. Viis keele alla. Lihavalik jättis soovida, samamoodi puuvilja oma. Puuviljadest olid esindatud õun, pirn, ploom ja sidrun. Harva lisandus valikusse ka melon ja viinamarjad. Viinamarjad kadusid kiirelt, viisin neid lausa tuppa kaasa , et hea näksida oleks midagi.

Tihti leidus restoranis ka kotlette, mis nägid välja sellised nagu McDondaldsi burgeri vahel. Proovisin neid süüa, ei suutnud üle ühe kuna mulle tundusid nad koera maitsega olevat. Tegin ühe kohutava vea ja mainisin seda ka oma reisikaaslastele. Loomulikult ei tahtnud peale seda keegi neid enam süüa. Kui muidu maitsesid hästi, tekkis peale minu mõtteavaldust nende kotlettide suhtes tõrge.

Koogivalik oli meeletu- kõik kaunid, korrektsed ja isuäratavad. Proovisime kõike, kuid lõpuni ühegi tükiga ei jõudnud, kuna koogid olid liialt magusad ja meie jaoks siiski natuke võõra maitsega. Alati oli letis lisaks väikekookidele ja suur tort, kust sai tüki lõigata. Viimasel päeval proovisime suurest tordist tükki. Vauuuu, imemaitsev ! Lisaks julgesin veel ühe koogi taldrikule libistada, kus paistsid nagu pähklid sees olevat. Aimasin, et see võib hea olla. Mu meel mind ei petnud, tegemist oli banaanikoogiga, mis oli tõeliselt maitsev.

Peale kahte päeva suurt midagi seal enam sööma ei kutsunud. Hakkasin omale värskeid salateid kokku miksima – punt rukkolat , tomatit, kurki, keedumuna, tilli. Valasin üle oliivõliga ning pigistasin sidrunit peale. Nägi kaunis välja ja maitses ka hästi, kuid lõpuks kui seda sai hommikuks, lõunaks ja õhtuks söödud, ei kutsunud ka see enam sööma. (Seepärast oligi jumala õnnistus McDonaldsis käimine nagu ennist mainisin).

Õe tütar vaatas kord lauas mu toitu ning lausus : ” Sa oskad kõik toidud nii isuäratavaks muuta!” Nii armas. 🙂

Põhiline söök lastel oli friikartulid, mis olid seal tõesti head. Pannkoogid, spagetid ketšupiga. Iga päev pakuti toitu ka mererannas – burgereid, vahvleid ning õlis frititud kanu ketšupiga.

Seega nälga ei pidanud seal keegi kannatama ja süüa jagus, kuid paraku pidime tõdeme- kodumaal on toit kümme korda maitsvam ning mõtlesime selles osas heldimusega Eestile.

Mis aitas kindlasti söögiisul kaduda, olid mõned prussaka laibad , mida restoranis toiduletil silmasime. Kohutaa-aa-v!!! Veel kohutavam oleks olnud elus prussakate nägemine, kui samas need surnud prussakad oli ju ka ennist elus seal! Ja me räägime viie tärni hotellist…

IMG_0894IMG_0895

IMG_1005
Avastasin pilte sirvides, et ma polegi toitudest suurt midagi pildistanud va kooke. 🙂 Aga siin pildi nurgas on näha minu tavapärane salat. 🙂

IMG_1103IMG_1118IMG_0866IMG_0867IMG_1116

Joogid

 

Vett kraanist ei tohtinud juua. Seega olid kõikjal külmikud vee pudelitega, mida vajadusel juua ja ka enesega hotellituppa kaasa viia. Lisaks jagati cocat, fantat , sprite automaatidest, kus neid arvatavasti lahjendati. Toas minibaaris ( tasuta) oli võtmiseks pepsi, sprite, fanta ja mineraalvesi, millest ma isiklikult midagi ei maitsenud, sest pole suurem asi karastusjookide fänn. Kuid teiste jutust sain aru, et need olevat magusamad ja natuke teistsuguse maitsega kui meie maal.

Hoolimata sellest, et alkohol oli kõik tasuta ( õlu, vodka, vein ) , olid inimesed sõbralikud ja rahumeelsed, ei mingisugust kakerdamist, tülitsemist. Oleks mulle keegi varem seda öelnud, et Türgis pole nii öelda alkohoolsetes jookides alkoholi tegelikult sees, oleks ma omale veinid kaasa pakkinud. Kui hotellialal olid kõik alkohoolsed joogid alkoholi lõhnalised ja ehk sisaldasid 1 kraadi alkoholi, mõistan- hoiavad kokku, petavad inimesi, ongi rahulikum keskkond, kuid ma ostsin linnast marketist veinipudeli, kus sildil kirjas 10,5 kraadi. Ostsime kõik kolm naist igaüks ühe pudeli ja jõime kõik koos ära ning kellelegi nagu pea kumisema ei hakanud, mõistsin et nende maal tähendavad samad kraadinumbrid midagi muud kui meil. 10,5 kraadi polnud selle pudelis kindlasti mitte, kõige paremal juhul 5 kraadi. Seega taas olime petta saanud.

Kuna seal pakuti mitmes kohas vesipiipu ning paistis, et see on väga popp. Mõtlesime ka proovida. Mõeldud, tehtud. Kaks tundi 10 eurot, Meloni maitse oli iseenesest väga meeldiv, kuid ei meie mõistnud miks see nii popp on. Igatahes meie kaks tundi piibutada ei jaksanud.

IMG_1126

 

Tegevused

Nagu kombeks on igal reisifirmal oma klientidele kohapeal üks infotund anda, mille ajal saab erinevaid ekskursiooni pääsmeid osta. Pakkumises oli terve nimekiri erinevaid tegevusi – Alanya linnatuur, roheline kanjon, dziibisafari, laevareis, akvaariumi külastus, sukeldumine, delfiinishow, ajalooline reis Pamukkale ja Hierapolis, Sapadere kanjon, Iisrael, atv-ga safari, Anatolia tuled jm. 

Ainukesed mis mulle tõeliselt huvi pakkusid oli reis Iisraeli ning ajaloolise hõnguga koht Pamukkale ja antiikse linna Hierapolise varemed. Kuid kui oled lastega reisil, siis ega suurt väga ei ringi ei rända. Nii, et ajalooline linn kukkus kohe välja ( täiskasvanud 65.-, laps 33.- )  ning Iisrael oleks nagunii liiga kallis olnud ( 260.- nägu).

Lastega reis seab omad piirid. Ning meil pole mõtet kippuda kuskile , kus me nagunii nautida ei saa, sest kahe aastane suurt paigal ei püsi ning vaatamisväärsustest huvitatud pole. Sõbranna oma mehe ja kahe lapsega ( üks pea ühe aastane, teine viiene) otsustasid minna rohelisse kanjonisse – sisaldab see reisi loodusesse, kus nad sisuliselt veetsid enamuse päeva laevakeses, mis polnud teab mis suur. Ole aastase ja viiesega päev otsa väiksel kitsal kinnisel pinnal?!! Kuigi kõige häirivamaks tegi selle asjaolu, et reisikorraldaja ise nii soovitas seda, et pidavat supersobilik lastega peredele olema. Tegelikult oli eesmärk lihtsalt pileteid ekskursioonidele müüa.

Türgi traditsiooniline saun “hamam”

See neil ka õnnestus, sest peale pikka mõtlemist ja arutelu otsustasin osta koos teistega pileti Türgi sauna “HAMAM” ( 25.-). Ma võin juba etteruttavalt ära mainida, et see oli viga. Ma pole suurem asi saunasõber kunagi olnud. 45 kraadi aurusauna on okei, kuid üle selle mu olemine enam saunas nauditav ei ole. Kuid õde rääkis , kui mõ-n-uuuu-s see on, ta on seal varem käinud ja tegemist pidi olema 1,5 -tunnise protseduuriga, kus sind pestakse vahus, tehakse massaazi , näole maski ning see on tõeliselt lõõgastav ning eriti hea on seda teha kohe alguses enne, kui hakkad Türgi päikest nautima, sest siis on keha kooritud, puhas ning valmis päikesevannideks.

Peale infotundi suundume kohe oma vouheritega endale aega broneerima. Asus see meie hotellis all korrusel. Paraku vastati meile, et tänaseks on kõik ajad täis ja homseks nad ette broneerima ei hakka. Lubasime järgmisel päeval tagasi tulla peale seda kui mu sõbranna oma perega kanjoni reisilt tagasi tuleb. Taas on kõik ajad kinni. Ei saanud me aru miks nad meile aega ei saa broneerida ette. Paraku lähevad meie voucherid kuidagi nii kaduma, et enam üles neid ei leia. Kontakteerume reisikorraldajaga, kes pidi teises linnas olema ning võib meile meili teel koopiad saata. Saime kuidagi ajad omale lõpuks kaks päeva hiljem kella 15-ks. Sätime end rannast selleks ajaks ilusti hotelli tagasi, oleme elevil, et nüüd lõpuks saab seda imelist lõõgastavat protseduuri nautida, kuid võta näpust. Kuna meil paberkandjal voucherit ette pole näidata, siis nemad ei saa meid sauna võtta, kuigi eelnevalt said pildi põhjal meile aja broneerida. Nemad ei saa ja nemad ei saa pärast raha selle eest. Nad olid tõeliselt ebameeldivad meie vastu juba eelnevatel päevadel ning oli üsna selge miks nad pahased on ja meie peale justkui vimma peavad. Nimelt esimesel päeval, kui me basseini ääres ilma nautisime, sammus meie suunas sealt samast alumiselt korruselt mees, kes soovitas meile samuti türgi sauna tulla. Hinnaks küsis ta küll viis eurot rohkem , aga pakkus selle raha eest palju. Lubasime mõelda, kuid alati tahad usaldada oma reisifirmat rohkem kui kohalikku ning nii me reisifirma voucherite kasuks otsustasimegi. See aga solvas neid nii hinge põhjani, et hakkasid meisse halvasti suhtuma ning just kui vimma pidama. Oleks me vaid seda teadnud…

Sõbranna helistas taas reisikorraldajale. Kuna sauna ei saa, sest voucherid kadunud, soovisime raha tagasi saada. Reisikorraldaja Kati oli üsna ükskõikse käitumisega ning suurt midagi öelda ei oskanud. Vaid nii palju teadis öelda, et nemad ei saa raha tagasi anda kuna meil pole vouhereid neile anda. Loomulikult meil pole kui need ära kadusid, kuid neil on koopiad alles ning teavad nad ju väga hästi kellele hetk tagasi need müüsid.

Olime suhteliselt sõnatud ja pahased üheaegselt kuniks helistas samast reisifirmast keegi “suurem” ülemus ning suhtles meiega. Sõbranna oli üsna otsekohene ja rääkis nii nagu me tundsime – sauna ei saa, raha tagasi ka mitte, kedagi ei huvita. Lubas helistada mõne hetke pärast tagasi. Tagasi helistades selgus, et saunamehed olevat väitnud, et meil oli tegelikult aeg broneeritud hoopis hommikul kella 9-ks, mitte 15-ks. Kuid nemad saavad nüüd meid kohe sauna vastu võtta, tulgu me vaid kohale. Korraldaja lubas meile erakorralist kogemust ja vastuvõttu. Selleks hetkeks olime aga juba niivõrd pettunud, kurnatud ja mehed saunas ei tekitanud mittemingisugust sümpaatiat. Tekkis tõrge ja uhkus tõstis pead ning ma tõesti ei soovinud enam sinna minna. Ka sõbranna mitte. Kuna õde teadis, kui suurepärane kogemus teda ees ootas, olid tema tunded 50/50.

Lõppkokkuvõttes saatsin ma hoopis Hanna-Liisa enda asemel sauna. Ning hilisemal arutelul selgus, et see poleks kindlasti meelt mööda olnud. Sauna kraadid olid kõrgustesse ulatunud ning pooleteise tunni asemel tehti tööd kui konveiril, kogu saunale, maskile, pesule, massaazile kulus kokku ehk 40 minutit. Õe varasem sauna kogemus olevat hoopis midagi muud endast kujutanud ning neid kahte kogemust ei anna omavahel võrreldagi. Võta nüüd kinni, kas saime me sellise saunakogemuse türklaste solvumise tõttu või türgi traditsiooniline saun hoopistükis erinebki nii suuresti??

Parasailing

Kuna ekskursioonid polnud sel korral meile mõeldud, mõlgutasime mõtteid parasailingu suunal. Ning üks hetk möödusime ranna alal väiksest püstipandud lauakesest ning järgmisel hetkel oli meil paber juba taskus. Järgmine päev kell 14 peame valmis olema – mina, Raks ja Hanna-Liisa. Ka õde tundis soovi taevalaotuses ära käia. Seega liitus ta oma tütrega meiega. Suundusime samal ajal sama paadiga merele, kuid õhku tõusime eraldi. See tähendab kõige pealt tema oma tütrega ning seejärel meie kolmekesi.  Kõigepealt kui rahad makstud , sätiti meile selga orantzid vestid ning pisike kummipaat võttis meid kaldalt peale.  Kummipaadiga merel loksumine ajas ausalt öeldes natuke südame pahaks, kuid õige pea saime suuremasse paati üle kolida. Üks mees juhtis paati, teine pani varustuse selga , kinnitas meid varju külge ning pildistas. Ise pildistamine oli keelatud, sest hiljem oli vaja õhus tehtud pildid meile ju maha müüa. Saime pildid 20 euroga otse Raksi telefoni.

Hind kolmele oli brošüüril 80 eurot, saime 70-ga. Hind kahele maksis 60.-, õde sai 55-ga. Tundsime natuke hirmu kaalu osas, kuna kolmele on maksimum kaalupiir kokku 180 kg. Me polnud kindlad kas me sinna kaalukaussi kõik kokku mahume, kuid samas ma ei taha uskuda, et neil see täpselt kriitilise kaaluni kirjas on. Usun, et on veel natuke varu, mida inimestele ei mainita. Seega kõrgel olles oli natuke kõhe tunne ning rihmad kriiksusid kahtlaselt nagu hakkaksid purunema. 🙂 Kõrgel üleval lennates valdas meeliülendav tunne, kuid me ei saanud piisavalt kõrgele. Pigem olime me madalamal kui teised. Teab kas seetõttu, et meid kolm oli ja nii rasked olime!? Kuid siiski ei saanud nagu seda täit fiilingut. Neil on tavaks lennu pealt korraks jalgupidi vette lasta , mõned pildi klõpsida ning siis tagasi õhku tõsta. Oleks nad meid murdosa varem vette lasknud, oleks keegi võinud õnnetult jalgadest ilma jääda, kuna meres olev tross , mis boisid ühel real hoiab, asus laskumise ajal täpselt meie jalge ees ning ma ei taha mõeldagi, kui kellegi jalad oleks sinna taha jäänud. Õe emotsioonid olid aga fantastilised. Tundsingi, et kogu tähelepanu ja aur läks neile ning meie saime lõpus riismeid. Ma ei ütle, et see jama oli või mõttetu, kuid teistkordselt selle eest raha ei maksaks, kui tasuta võimalus oleks, haaraksin sellest kinni küll. Keskpärane. Kuid see on kõigest minu ühe kogemuse arvamus, mis ei tähenda, et kui ma teistkordselt sinna läheks, sama kogeks. Ehk oli see kokkulangevuste tulemus lihtsalt ning seekord meil ei vedanud.

davDSC_0086DSC_0064DSC_0045

Ilm

Eks me reisi planeerides teadsime, et oktoobris pole Türgis enam kõige kuumem. Olime lausa valmis, et meid võtab vastu seitse päeva vihmasadu, sest oktoobris on  risk päikese asemel hoopis vihma saada üsna suur. Aga läks seekord õnneks ja vihma saime vaid reisi kuuendal päeval. Kallas nii mis kole koos äiksega. Sadu oli nii intensiivne, et rõduga külgneval hotellitoas maast laeni klaasiaknad ei suutnud vihma kinni hoida ning põrand ujus ning kõik käterätid leidsid tee rõdu ukse ette. Samamoodi ujus alumine fuajee, esimesel korrusel kadus elekter ning liftid lakkasid töötamast ( loomulikult olid meie toad viiendal korrusel).  Kogu personal oli tulnud fuajeesse koos ämbrite ja lappidega vihmavett püüdma ja kuivatama. Sel vihmasel päeval veetsime pool päeva Konaklis shopates ning sadu algas korralikult täpselt siis, kui hotelli tagasi suundusime.

IMG_1081davdavdav

Kuid muidu oli siiski soe +27 kraadi. Päike polnud enam kõrvetav , vaid selline paras. Kella viie-kuue ajal kadus päike ja õhtud olid juba jahedad ning lühikese varrukaga kippus külm olema. Seega tagant järele mõtlen , et oleksin pidanud mõned paarid pikki pükse ning pika varrukaga jakke kaasa pakkima. Kuid sain hakkama.

Mõni päev kulus linna peal kolamiseks ning üks päev sadas. Seega reis jäi justkui lühikeseks, kolm päikeselist päeva oleks võinud veel edasi olla, kus kõik tegemised tehtud ning oleks saanud rahumeeli päev läbi rannas peesitada. Kusjuures basseinid mind väga ei kõnetanud , ikka mereranda kippusime ( mere ääres pidavat päike ka paremini peale hakkama). Hanna-Liisa oleks aga kõik päevad basseinis sukeldudes veetnud, kuid siin tekkiski meil konflikt- ülejäänud pere tahtis mereranda, aga Hanna basseini äärde. Basseini vesi oli ilmatuma külm , vahemeri aga soe, elus ning ülimalt soolane. Brents sai liivaämbriga kiviklibusel rannal liiva ja kive kühveldada. Küll tundis uhkust kui mõne piraka kivi jälle ämbrisse sai. Praegugi värskelt peale reisi käib ja hõikab mulle vahel kööki “tahan Türki minna!“. 🙂

Meenub üks šeik, kus teisel hommikul lapsed tahtsid sinnasamasse hotelli kõrvale rannatoolidele kohti saada. Kuna aga inimesed hommikul üsna varakult panevad oma rätikud tooli peale ja nii öelda sildistavad kinniseid toole, ise istuvad ehk hoopis hommikusöögilauas, siis tüdrukud mõtlesid, et panevad kell 7 endale äratuse ja jooksevad kohe basseini äärde. Istuvad ja ootavad seal kuniks me peale hommikusööki sinna jõuame. Ärkan Hanna-Liisa äratuskella peale mida Hanna ise kuulmagi ei tee. Vajutan kinni ning näen, et väljas veel päikest pole. Lasen tal hoolimata rannatoolidest ilma jäämise hirmus õndsat und edasi magada. Ma ei mäletagi palju aega mööda läks, kuid hommikusöögilauast avanes vaade basseinile, kus tüdrukud oma suurte ujumismadratsite, plätude  ja sallikestega rannatoole meile kinni broneerisid enesetel silmaluugid veel poolunes. 🙂

 

davIMG_0969IMG_0970IMG_0980

davdav

IMG_0970

IMG_1001

IMG_20171004_082243.jpg

 

Lapsed olid tegelikult tublid. Brenda oli vaid esimene päev täielikult liimist lahti. Hanna-Liisa tujutses üsnagi vähe oma tavapäevadega võrreldes. Kuid ärgem unustagem – “lastega reisimine pole mingi puhkus, see on lihtsalt reis.” 🙂  Meil Raksiga tuli vaid paar tüli, mis kiirelt ära lahendatud sai.Mul on ääretult hea meel, et meil olid sellisel reisil kaaslased kõrvaltubadest võtta. Seetõttu oli lastel toredam ning Hanna-Liisal polnudki aega tujutseda kuna neil olid õetütrega omad tegemised. Vahel jäime küll eriarvamustele-üks pere tahtis ühte teha ja teine teist, kuid saame me ju kõik aru, et igaüks talitab enese järgi ning see, et ühine reis ette on võetud , ei tähenda seda, et kõik peame ühte joont mööda käima ja kõike koos tegema. Seega võib kokkuvõttes reisi õnnestunuks pidada ja 1660 eurot õigesse kohta paigutatuks pidada. Nüüd suuname pilgud Hispaania poole ning üritame selle kahekesi ette võtta, ilma lasteta. Tahaks rännata , käia ja nautida kõiksugu mägesid, kivisid, uurdeid. Ajaloolised linnad…varemed..see on see, mis kutsub. Lastega seda teed pole kõige kergem ette võtta. Lisaks tahaks reisil olles oma kööginurka,kus turult ostetud juurvilju praadida, mitte hotelli, kus kõik hinnas. Paketireis on mugav lastega reisimiseks, muul juhul mitte. Samas mõni tõesti ehk naudibki seitset rahulikku päeva basseini ääres. Inimesed on erinevad. Ühe jaoks sobiv ei pruugi seda teisele olla.

 

Lõppkokkuvõttes on vaid mälestused/ elamused need , mis elus loevad. Kõik muu on materiaalne, kaduv ning ebaoluline.

 

P.S! Kuid ärgem unustagem – “lastega reisimine pole mingi puhkus, see on lihtsalt reis!”:)

IMG_0917IMG_1024IMG_1021IMG_1013IMG_6853IMG_6815IMG_1100IMG_0912IMG_1121dav

 

 

 

 

 

 

 

2 thoughts on “Kuidas me Türgis käisime ( hunnik pilte)

Add yours

  1. Mina olen üks neist vähestest, kes armastab reisimuljeid kuulata, vaadata, lugeda… Aitäh! Ju see on sellepärast, et ma ise pole reisida veel elus jõudnud – kaks korda Soomes sugulaste pool käimine ei lähe vist väga reisimise alla. 😀 Aga küllap ma oma unistustemaale ka kunagi jõuan – Itaalia…. 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: