Märka naabrit!

uusnaaberIstun pooleldi lösutades diivanil, mille me just hiljuti aknalaua alla tõstsime ja silmitsen endalegi teadmata juba pikemat aega vastasmaja. Naudin oma perepildiga kohvitassist hommikukohvi, mis on juba leige nagu tavaliselt. On sügisesed ilmad. Vihmane hommik. Unustan end vastasmaja inimesi vaatama.  Kõik kiirustavad kuskile selles kastemärjases hommikus.

Vanaema suundub lapselapsega, kelle ema-isa on arvatavasti juba tööle läinud,  lasteaia poole. Lapsel vuhiseb suures hüplemishoos müts porilompi. Vanaema ei kurjustagi. Vaid haarab ise mütsi maast , ise hoogsalt lapselapsega sammu pidades.

Paremal pool maja , teise trepikoja kolmanda korruse akna peal , teeb mees närviliselt suitsu, endal elutoast saab vabalt minna rõdule.Kas ta juba ei lõpetaks toas suitsetamist? Loodan sisimas , et seal peres lapsi ei  ela, kes pidevalt selle sees elama peavad.

Oodates oma naist, on halli soniga meesterahvas jõudnud juba kaks suitsu järjest ära kimuda. Näen kuidas ta  ümber oma enese auto järjest närvilisemalt tammuma hakkab. Kannatamatu, mõtlen endamisi , ja viimase peal üles löödud ehk värskelt kolmkümmend saanud naine. Mõtlen endamisi, miks mees nii närviline , kui endal selline kaunitar tulemas?!!

Kell hakkab liginema hommikul üheksale, vastasmaja esine jääb järjest vaiksemaks – kõik kel kuskile minna oli, on juba läinud.

Tegelikult ma ei tea neid. Pole kindel kas üldse varem olen nende suunas tõeliselt mõttega vaadanud, rääkimata oma enese kortermajast . Kuigi siin saab elatud juba kaks aastat.

Sisemiste külmavärinate saatel , tõmban endal teki kõvemini keha ümber – kui palju me tegelikult jälgime enese ümber toimuvat ? Inimesi , kes meiega ühte maja jagavad? Juba kaks aastat. Kui mulle maja ees oma maja inimene vastu jalutab, olen ma 90% kindel , et ma ei tunne teda ära. Ma vaevu tean oma püstaku inimesi, kuid ka neist mitte kõiki. Me teretame praktiliselt igapäevaselt, kuid tegelikult me ei süvene. Me ei süvene inimese näojoontesse , kehahoiakusse. Me  ei söövita nägu mälusoppi. Kuidas me teame, kui midagi on valesti , kui meil pole võrrelda milline see inimene tavaliselt on? Me teame, aga me pole seda meelde jätnud.  Kindlasti väiksemates mõne korteriga majades on ehk suhtlus naabritega tihedam, kuid meie 90 korteriga majas, 15 korteriga püstakus…

Meil oli naabriks üks vanapaar. Kiitsaa kehaehitusega proua oli alati justkui kurja pilguga, mis tema kindlaraamistikuga poisipeast silma hakkas, kuigi vahel temaga paar sõna vahetades tundus täiesti sõbralik olevat. Vahel käis ta mitu päeva ka lapselaps külas, umbes 7-8-aastane poiss. Sellises vanuses laps juba saab aru , kes on kuri ja kes mitte ning vaevalt ta oleks vanaema juurde ööbima tulnud, kui vanaema just kõige sõbralikum pole. Mees oli aga vaikne ja tasane, keda hämaras trepikojas eriti trehvamagi ei kippunud.

Proual oli alati väike kiisupildiga lillat tooni liivakasti ämber ukse kõrval väliskoridoris, kus alati leidus 3 kartulit, mille ta keldrist oli toonud. Ma ei tea palju aega mööda läks, kuniks ma seda märkasin, kuid ühel päeval jäi silma, et väikest lillat ämbrit pole enam ukse kõrval ja kui järgi hakkasin mõtlema, siis polnud juba tükk aega näinud. Korra juurdlesin selle üle ja sinna see mõte jäigi. Ühtäkki hakkasin tähele panema, et naabrimees on väga liikuvaks muutunud, kuid naabrimemme ei kusagil. Kord meie maja ühistunaiselt kuulsin, et vanaproua oli juba ammu manala teed näinud.

Mitte palju aega edasi kuulen taas ühistunaiselt , et naabrimees olla oma naisele taevasse järgi läinud. Pea jooksis mõtetest tühjaks, ihu kattus kananahaga, meie enese koduseina taga, meid eraldab vaid mõnekümne sentimeetri paksune sein ja ma ei tea mis minu koduseina taga toimub. Kuidas saab selline asi võimalik olla? Kuidas me ei märka koheselt, kui midagi on juhtunud. Mida eraklikum kõrges eas olla, seda kindlam , et võib-olla oled koolnuna jumal teab kaua üksi, enne kui keegi su elutu keha avastab.

Mis maailmas me elame? Vanasti tundsid kõik kõiki. Mäletan selgelt kuidas kakskümmend aastat tagasi sai emaga kodust Mõisavahe tänavalt poeni kõnnitud, nii umbes 1000 meetrit ehk. Ja võis kindel olla, et aeg mis selle tee läbimisele muidu kuluks, tuleb korrutada kolmega, sest tee peal vastu kõndinutega tuli teretada. Mitte viisakusest, vaid reaalselt tolle rajooni  inimesed tundisid teineteist mitukümmend aastat tagasi. Läks hästi kui teekond piirdus teretamistega, tihtilugu oli vaja ikka jutustada maast ja ilmast ja sellest kuidas naabri Jutal tervis halb on  ja kuidas naabri Vello muudkui õlut joob. Meie, laste jaoks, tundusid tol hetkel need vestlused tähtsusetud. Manitsesime oma ema, kas pead koguaeg jutustama kõigiga. Alles nüüd aastaid hiljem mõistan, et pealtnäha justkui tähtsusetud vestlused on tegelikult need kõige sügavamad, need omavad sügavamat tähendust. Läbi nende lihtsate vestluste saadki sa tundma inimest, tema harjumusi, tema igapäeva ning saad aru kohe, kui midagi on valesti. Või kui ühtäkki naabri Juta enam ei suhtle, kui naabri Juta enam ei kõnnigi poe tee peal vastu.

Pole minagi teab mis suur naabritega suhtleja. Teineteisest möödumine toimubki viisaka teretamise saatel, muud midagi. Ega ma oma vendadelt , õdedeltki päri igapäevaselt, et kuidas läheb. Saan aru , et kõigil omad tegemised-toimetused, kuid keegi ei keela meid haaramast ju telefoni ja helistada lihtsalt , et küsida kuidas läheb. Rääkida paar sõna ” tähtsusetuna “ paistvat juttu. Jah, paljud meist pole helistaja tüüpi, sest tundub, et ei taha teisi segada , kes teab parasjagu mis inimesel pooleli sealpool on. Jah, mina just olen täpselt selline. Kuid saab ka ju edukalt sõnumi saata või sotsiaalmeediakanalis uurida sõbra, pereliikme käekäigu kohta. Ja kui vastust mingi aja möödudes ei tule, siis tead, et midagi ehk võib viltu olla.

Kord märkasin, et naabritüdruk oli omale uue soengu lasknud lõigata.  Uus soeng tegi ta niivõrd kauniks, et tundsin vajadust talle sellest teada anda. Peale järjekordset viisakat teretamist laususin talle kuus “tähtsusetuna ” tundunud sõna : ” Sul on väga ilus uus soeng”. Kuid sellel ühel lausel oli tegelikult palju suurem tähendus, kui esmapilgul tunduda võiks – see tähendas, et ma märkasin naabrit, see sulatas justkui emotsioonitu teretamise fassaadi. Edaspidi teretame endiselt edasi, muud midagi, kuid need tered on juba teistsugused tered, soojemad tered.

Seega üks pealtnäha tühipaljas lause – ” Kuidas sul läheb?”  või  ” Sul on väga ilus soeng” , võib osutuda palju suuremaks. Süvenegem rohkem, märgakem rohkem, öelgem häid emotsioone rohkem välja, sest see on vähim, mida me oma naabruskonna, kogukonna, perekonna jaoks teha saame ja see ei võta meilt tükki küljest ega maksa midagi.

Märka naabrit, sest kedagi teist ei pruugigi tal olla!

 

 

 

 

 

 

One thought on “Märka naabrit!

Add yours

  1. Olen sinuga vägagi nõus ja sellele päris tihti mõelnud. Elasin ju ka aastaid kortermajas, küll vaid 15 korteriga, aga ega erilist suhtlemist naabritega ei olnud. Vaid üks pere sai nii palju omaks, et julgesin minna vahest suhkrut-soola laenama ja naabrinaisega kohvitama. Lapsena elasime ka kortermajas, aga tol ajal käis väga tihe suhtlemine omavahel. Üksteise aitamine ja ühised koroonamängu- või lauatenniseõhtud, kus ka lapsed said osaleda. Hooajatööd said kõik ühel jõul tehtud ning vajadusel naabrilapsed valvatud, st mina käisin rõõmuga kordamööda korterist korterisse ja hoidsin pisemaid. Ise olin 12, 13, 14.
    Lapsena ei osanud ju täiskasvanute meeleolumuutustest midagi arvata või tähtsaks pidada. Viisakust nõudis minu ema küll kõigilt, nii enda kui naabrilastelt. Viimased 10 aastat kortermajas olin ise juba ema ning suunasin ka oma lapsi koridoris vastutulijat tervitama, eriti, kui inimene tuttav.
    Kurbi ja valusaid seiku tuli ka kahjuks kortermajas elades ette, sest trepikojas kandsid mõned miilenki-maski, siis ukse sulgedes nende selja taga võis tahtmatult kuulda kohutavat vägivalda ja kahjuks oli see lastele suunatud. 😦

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: