Kui algab septembrikuu..

september

…on käes justkui alguse aeg.

Aeg algatusteks.

Aeg taas mõtisklusteks.

Aeg iseenese mõtted, soovid, tunded läbi mõelda.

Aeg lastel kooliteed alustada.

Aeg lastel lasteaia teed käia.

Aeg , kus koduseinte vahel jääb taas vaikseks.

Aeg, kus tänavad täituvad kiirustavate inimestega.

Aeg iseeneses selgusele jõuda.

Aeg eneseteostuse plaanideks.

Aeg rutiiniks…

… mis pole iseenesest absoluutselt halb. Tihtipeale inimesed lisavad võrdusmärgi rutiini ja tüütu, igava elukorralduse vahele. Kuigi rutiin tähendab harjumuspärast käitumist, seetõttu tekitabki see inimestes teatud kindlustunde. Kindlustunde, mille kaotuse kartuses inimesed on oma töökohal aastakümneid. Kindlustunde, mille tõttu ollakse tihtilugu oma paarilisega koos kakskümmendaastat, ilma omavahelise intiimse ja vaimse suhtluseta, sest mugav ja harjumuspärane on koos makse maksta , lapsi lasteaiast tuua.

See on kartus tundmatuse ees, kartus mugavustsoonist välja tulemise ees. Kuid öeldakse, et ” elu algab siis, kui mugavustsoonist välja astud“. Kui sul pole enam justkui kontrolli oma elu üle, sa ei tea kuidas kõik läheb, justkui teadmatus, põnevus,elevus. Tundub põnev?!  Kuid ometi hoiame me siiski kümne küünega oma igapäeva rutiinist kinni. Järelikult selles on midagi- midagi turvalist, midagi oma, midagi kodust, mille järele inimesed tegelikult janunevad. Sest üsna kindel on, et iga järgnev elukorraldus saab mingil hetkel rutiiniks, harjumuspäraseks ja hakatakse taas midagi uut oma ellu otsima.

Kumbki variant pole teisest halvem – lihtsalt igale ühele oma.

Harjumuspäraseks ( st igavaks!? ) võib muutuda nii töökoht, suhe, elukorraldus,  kool, sõbrad ja kõik, mis pähe tuleb. Kui suhe elukaaslasega muutub liialt rutiinseks , etteaimatavaks, tuleb lihtsalt vaheldust ja värskust korra suhtesse tuua. Tihtilugu tuleb ette olukordi, kus rutiin ajab elukaaslased lahku. Kui kumbi neist või mõlemad tunnevad, et suhe on üksluine, on kergem nelja tuule poole joosta, kui arusaamisele jõuda, et ka igas järgnevas suhtes tekib lõpuks harjumuspärasus. Kes seda ei mõista, jääbki oma elupäevade lõpuni suhete vahel jooksma, jääb otsima midagi müstilist, mida ei eksisteeri. Kuid kes meid takistab? Meil on vaid üks elu, kasutagem seda endale meelepärasena.

Ka tööelu võib muutuda üksluiseks. Me kardame lahkuda oma ametipostilt, kuna kardame uut ja tundmatut. Parasjagu on ju justkui hea ja mugav, kõik tööülesanded on selged , kätteõpitud. Kuid ühtäkki see ei paku meile enam midagi. Ei tekita mingeid emotsioone. Tahaks justkui midagi uut , uut väljakutset, kuid hirm hoiab meid tagasi? Kuidas ma uuel ametikohal hakkama saan? Kas uued töökaaslased võtavad mind omaks? Kas olen nõus vähem teenima, mulle hingelähedasemal ametil? Äkki põrun? Need on täiesti normaalsed mõtted ja tunded, mis tekivad seoses ametivahetusega. Miks mõni inimene vahetab töökohta iga aasta tagant , teine teeb aga kümme aastat ühte ja sama? Kas esimene on julgem riskima, elujanuline? Teine aga kartlikum?

See võib seda tähendada, kuid alati ei pruugi. Kui oled leidnud midagi tõeliselt hingelähedast. Ameti mida teed südamega ning kui palganumberist piisab ka ära elamiseks , sel juhul võib inimene teha elu aeg ühte ja sama, kuna see on südamelähedane, annab see tohutut energiat ja hingerahu.

Mul on ääretult hea meel, et ühiskonnas räägitakse aina enam elukestvast õppest. Suhtumine, kus õpid ühe ameti selgeks ja töötad sellena elu lõpuni, on iganenud. Uuesti kooli lähevad nii nooremad kui vanemad. Ka kuuekümnesed leiavad , et elu on veel ees ja astuvad ülikooli, sest õppida pole kunagi hilja. Õppimine on äge!

Ma ise lõpetasin Täiskasvanute Gümnaasiumi. Paraku polnud ma kõige ontlikum noorena ja kõik muu tundus tähtsam, kui kool. Nii ma lõpetasin küll üheksanda ära, olles lapseootel, kuid edasine koolitee jäi pooleli. Vahepeal jõudsin küll pool aastat ka kutsehariduskeskuses laomajandust õppimas käia, kuid ka see jäi pooleli. Liiga lihtsakäeliselt võtsin kooliteed.

Ühtäkki, kui tütar oli hakkas järjest vanemaks saama, hakkasin justkui piinlikkust tundma. Tundsin piinlikkust tütre ees, kui tema vanemaks saab ja peaks juba küsimusi esitama hakkama. Mismoodi ma räägin talle hariduse tähtsusest, kui ise olen koolitee pooleli jätnud? Mismoodi ma suunan ja räägin , et õppimine on lahe , kui ise seda omal ajal ei arvanud ja taskus põhikooli tunnistus?

Tekkis plaan ” lõpetada keskkool tütre esimese klassi astumise hetkeks“.  Proovisin Tartu täiskavanute Gümnaasiumisse sisse saada keset õppeaastat, talvel. Paraku sel hetkel ei saanud. Proovisin suvel uuesti ja septembrist leidsin ma end õhtukooli kümnenda klassi õpilaste nimekirjas. Kooli minek oli mu elu üks parimaid otsuseid. Keskkool sai lõpetatud enne tütre 1.klassi astumist.

Täiskasvanute gümnaasiumitest ei ole arvatud suurt midagi . Pigem on kooli peetud nn “lollide kooliks”,  kes oma eluga parasjagu hakkama pole saanud. Õnneks seesugune arusaam on kaduma läinud. Ka Tanel Padar lõpetas õhtukooli ning nüüd reklaamib televiisoris ” õppida pole kunagi hilja” mõtteviisi. See on Tanel Padari üks paremaid otsuseid , mida ta oma tuntud näoga teinud on ja kummutab ehk inimestes hirmu kooli astumise ees vanemas eas.

Kuid samas tean mitmeid , kel küll koolitee pooleli jäänud, kuid on heal elujärjel, edukad. Edukamad kui paljud mitmeid kõrgkoole lõpetanud. Saab ka ilma, kuid need on siiski äärmuslikumad, vähesemad.

Täiskasvanute gümnaasiumis ootasid ees parimad koolikaaslased , keda üldse soovida võiks. Kõik käitusid täiskasvanulikult, mõistlikult, olid toetavad, südame ja hingega haridustee jätkamise juures. Nauditi õppimist, kooli, koolikaaslasi, sest see on igaühe vaba soov ja tahe. Õpetajad olid justkui sõbrad, mitte kurjad tädid tahvli ees. Kedagi ei sunnitud õppima ega koolis käima, kõik olid tulnud siia vabatahtlikud. Enamustel oli kodus ootamas elukaaslane ja lapsed. Enamustel oli lisaks perele ja koolile ka töö. Igal ühel oli oma lugu, lugu sellest,miks ühel hetkel koolitee pooleli jäi. Kaasõpilaste vanused varieerusid 18-60-ni.

Tol hetkel õppealajuhataja Marika Kaasik on ka nentinud, et väga paljud kooli astujad on emad, keda motiveerivad nende lapsed poolelijäänut jätkama. Marika Kaasik ei jäta kedagi külmaks oma konkreetse ja alati põhjendatud väljaütlemistega. Kui alguses tekitas ta minus natuke aukartust, siis ajapikku hakkas ta mulle järjest enam sümpatiseerima, tema jutt pani kuulama ja kaasamõtlema. Alati.  Ka teised nõustajad tegid oma tööd hinge ja pühendumusega , toetasid ja mõistsid. Eredamalt meenuvad Aino Tonka, Sirje Priks, Maire Piirimäe, Katrin Jonas, Kaie Konsap.

Vahepeal proovisin kondiitriks astuda Tartu Kutsehariduskeskusesse kaugõppesse. Kuna tahtjaid oli palju ja kohti vaid 12 , jäin taas ukse taha. Olen siin endamisi mõelnud, et kuigi mulle meeldib küpsetada koogikesi, tordikesi, siis kas ma tahaksin seda ka põhitööna teha? On kahtlevad tunded, ma ei sooviks olla töötubade taganurgas, keldris , kus ma ei näe ilma ega inimesi ja teha seal oma asja. Töölt tulles tänavale astudes näha , ohoo, mis ilm täna ka on.  Ma ei tahaks teha tuima masstoodangut. Võib-olla sobiks ma mõnda pisikesse kodusesse kohvikusse, kus samal ajal klientidega suhtlen ja torti kokku panen. 🙂

Olengi praegu natuke löödud ja justkui peata , mida edasi teha. Enamus ei tea, et proovisin augustis minna sotsiaaltööd õppima. Paraku ei pääsenud ma konkursist läbi. Tahtjaid oli taaskord palju. Nii mõnedki , kes kuulsid mu soovist sotsiaaltööd õppima asuda, mainisid kohe, et see ei too ju raha sisse, sellega ei teeni. Vastasin, et see on midagi hingele. Kui saad teha tõesti seda , mis sulle meeldib , siis ei peagi sellega rikkaks saama. Hingerikkus , südame rahulolu on olulisem. Peaasi,et ära elab. Pole ma kunagi suurt rikkust taga ajanud, see pole minu jaoks. Mitte , et ma rahast ei hooliks, vaid ma pole nõus oma hinge maha müüma selle eest.

Kujutan end ette noortega töötamas. Olla kooli sotsiaaltöötaja või päevakeskuses näiteks. Tahaksin tegeleda probleemsete noortega, teismelistega. Kuna olen ka ise omal ajal selline olnud – kodused probleemid, sõprade mõju, vanemate lahkhelid, peod, koolis mittekäimised , varajane rasedus, tunnen justkui mõistan teismelisi ja saaksin läbi enese kogemuste näiteid tuua, neid suunata, mõtte ja nõuga toeks olla. Just nii parasjagu, nagu sõber, usaldusisik, kuid samas , et ta unustaks , mu sotsiaaltöötaja olemuse.

Kuid paraku pean nüüd järgmise õppeaasta alguseni ootama, et taas üritada. Panin kõik panused ühele kaardile ja nüüd olengi kuidagi löödud ja teadmatuses, mis edasi. Taas algab september, justkui enese täiendamise aeg. Kuid mul pole ühtki koolitust, õpinguid ees ootamas. Ka töö on sama, armas, aga sama.

Taas on käes rutiin.

Algab kool.

Algab lasteaed.

Algab trennihooaeg.

Algab õhtune õppimine.

Algab õhtune asjade kokkupanek.

Algab õhtuti varem magama minek.

Algab varahommikune ärkamine,  taustaks mängimas “Terevisioon”.

Sügishõnguline jahe õhk annab märku peatsest puulehtede langemisest.

Suvi hakkab end vaikselt kokku pakkima.

Pimedad augustiõhtud panevad rohkem mõtlema.

Mõtlema, et taas võiks juba kätte jõuda september, millega kaasneb rutiin,

sest vana ja kodune, harjumuspärane ja üksluine on omamoodi armas, hea ja turvaline.

pilt

 

 

2 thoughts on “Kui algab septembrikuu..

Add yours

  1. Koolipingis omandatud tarkus ei pruugi meid elus alati aidata, aga elutarkus küll, mida sinul on kohe küllaga! Nii hea on lugeda sinu arutelu-arvamust õppimise tähtsusest! 🙂 Olen samuti keskkooli lõputunnistuse saanud õhtukoolis, sest TÕS jäi esimese lapse sünniga pooleli ja 4 aastat õpinguid seal ei olnud piisav, et selle kohta paberit saada.
    Teiseks, mulle meeldib sinu arutelu rutiinist ja nõustun täielikult sinu arvamusega. Olen kogenud elus paari pikemat suhet, millest ka lapsed sündinud ning siiski mingil hetkel on teed meid partneriga lahku viinud. Uut suhet alustades ikka analüüsisin möödunut ja sedsin eesmärgiks ennast muuta, et ei korduks samad mustrid. Aga jah, lubada lihtsam kui teha. Kui suudaks oma harjumusterongist maha astuda, siis näeks ka tulemusi muutuste teel. 😉
    Samas olen seda meelt, et kui tahad laste kasvatamisega hästi hakkama saada, loo neile rutiin! Kerge selgitada teatud tegevuste/käitumiste vajalikkust, kerge kontrollida oma nõudmiste täitmist, kerge kiita ja tunnustada! Kaoses “täna nii-homme naa” oodata lapselt soovitud käitumist, on suht mõttetu ettevõtmine… 🙂
    Ilusat uut algust teie pere lastele! 🙂

    Liked by 1 person

    1. Eks kõik rutiinist saab laiemalt ka rääkida, aga kipun postitused natuke lühemaks jätma kui pikemaks, seetõttu võib mu mõttelõng poolikuks vahel jääda. Rutiinist saaks lausa eraldi teema teha 🙂 Kuid nõustun, lastel on vaja rutiini . Kuigi pean tunnistama, et ma pole rutiiniloomisega kõige paremini hakkama saanud.

      Kooliharidusest rääkides, ei arva ma teps mitte, et kõik peaks nüüd oma elupäevade lõpuni muudkui koole pidi käima, ei. Hoopis tahan rõhuda inimeste südamele, kelle hing ehk ihkab kooli, kuid hirm ja kartus selle ees või vanus , paneb tagasi hoidma.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: