Miks minu lapsed ei armasta magada?

“Lapsed, magama! “ karjun ma üle korteri juba viieteistkümnendat korda igal õhtul kella poole kümne ajal. Vanem tütar ei tee nägugi, et hakkaks magama vaikselt sättima. Väiksem kahene jookseb endiselt mööda elamist ringi , sama värske nagu oleks äsja maailma pikimast unest ärganud.

Nüüdseks olen vist juba kakskümmend korda üle elamise lapsi magama karjunud. Võib-olla ongi asi selles, et liialt karjudes lähenen, ehk peaks tooni maha võtma? Samas sel juhul ma arvan, et nad ei märkagi mind, kui ma palun neil magama minna.

Ühtäkki kuulen kuidas käib külmkapi avanemishääl, lähen piilun kööki. Külmiku ette on lükatud tool, kellegi väiksed jalad vaid paistavad . Väike Brenda uurib , mida küll süüa saaks, sest kell ju juba kümme õhtul ja kõht hakkab vaikselt tunda andma. Või on tema eesmärgiks lihtsalt magamamineku hetke edasi lükata? Kuid ma ei saa samas talle seda pahaks panna, sest ega me isegi mehega armastame kell 00.00 võikuringi teha. Köögis pole meil ühtki aknakatet ka ees. Seega vastasmaja rahvas võib meie öösöömaaja järgi oma kella õigeks sättida.

Tõstan väikse kausi paljaid makarone Brendale ette , mille ta aegluubis ära sööb. Lõpuks kui pikali saame ja Brenda on unele väga lähedal, kuulen kuidas kümnene Hanna-Liisa kolinaga oma toast välja tuleb, seab sammud köögi poole, et siis kilina-kolina saatel endale ka mõni hilisõhtune snäkk valmistada. Paraku pole meil köögil ust ees ja ka meie toa uks ei käi täiesti kinni, seega on kõik helid väga hästi kosta ja loomulikult Brenda reageerib sellele ja uni on kui peoga pühitud.

Olen lubanud Hanna-Liisal suvel üheteistkümneni õhtul üleval olla. Kooli ajal on magama mineku kellaajaks kümme. Kuid igal õhtul ta soovib head ööd musi ja kalli ning natuke päevasündumustest muljetada, siis see lükkab veelkord omaenese aega edasi. Ma muljetan ja kallistan temaga heameelega, kuid mitte õhtul kell üksteist, kui ma mõtlen ainult sellele kuidas juba vaikus majja tuleks ja saaks enese asjadega ka tegeleda. Oleme sel teemal korduvalt vestelnud, et muljetame õhtul varem ära, mitte alles kell üksteist, kui ma olen väsinud ja vajan tungivalt oma aega juba.

Seega võib öelda, et meie majas saabub vaikus majja heal juhul kell üksteist õhtul, halvemal juhul poolkaksteist õhtul. Muidu poleks ju lugu, kui me nüüd ka kohe magama läheksime, aga kuna me saame aega teineteisele? Mõned inimesed ei vaja aega iseendale, aega kaasaga teineteisele, kuid mina vajan, meie vajame. Seega näpistamegi oma uneajast aega enestele. Tahame ju ka omavahel jutustada, naljatada. Tahame ka miilustada. Tahame mõnd paeluvat filmi vaadata, mis nõuab süvenemist ja laste ülevaloleku ajal üsna võimatu on. Tahan ehk mõned read kirja panna, ilma pideva mõttelõnga katkestamiseta. Tahan köögi korda teha, et hommikul hea kohvi oleks tegema minna. Tahame omaette šokolaadi nosida. Ja ärgem unustagem kesköist söömapidu, mis on ka justkui meie kahe oma.

Minu jaoks jääb üsna mõistetamatuks mismoodi väga paljudel lähevad lapsed kaheksa ajal voodisse ja kell üheksa juba magavad. Milline õndsus! Kõlab kui miskit võimatut, miskit müstilist. Miks minu pere lapsed ei armasta magada? Miks?? !!!

17159097_1619197558098313_4564180707584727368_o

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: