Lutist priiks ühiskonna survel?

 

lutt

“Issver, kas ikka veel annad rinda? Ta ju nii suur juba.” “Kas sinu oma ei käigi veel potil?” ” Appike, endal nii väike laps ja juba pudelitoidu peal?” ” Ai, ai , ai , ikka veel sööb lutti!” Kas kõlavad tuttavalt sellised laused? Usun, et ka nende kõrvu on samad manitsuslaused meelde jäänud, kel endal lapsi veel pole, kuna neid kuuleb söögi alla ja söögi peale kas sõprade ringis, sugulaste ringkonnas või linna peal jalutava tädikese suust. Ikka ja alati jääb kellelegi silmi riivama kuidas sa oma last kasvatad, kuidas peaks ja kuidas ikka ei peaks. Kõige parem on säilitada külm närv ja ära kuulata ning siis omasoodu edasi tegutseda. Täpselt nii kuidas südames õigeks pead. Muidugi me ei räägi siin mitte ühestki äärmusest ning teatud õpetusi ja näpunäiteid tasub kuulda võtta, kuid…

Kuid ometi me talitame ühiskonna survel. Kahe aastaselt lapselt eeldame  me juba mähkme- ja lutivaba olekut, samas see väike kahe aastane ei oska veel õieti rääkidagi, mis on samamoodi probleem, sest “miks ta veel ei räägi, kui ta juba kahene on? Kuid kuna kõik on selleks ajaks mähkmetest priiks, siis jääb minu laps ju erandisse , mis tähendab, et ta on teistest maas, veidrik, tita või on ema laisk ja hoolimatu.

Pole olla kerge, kui süda ütleb üht , kuid ühiskond teist. Samas seda üht ja õiget polegi. Igal perel, igal lapsevanemal , igal lapsel on oma lugu. Me kõik oleme erinevad iseloomult, olemuselt. Ei saa öelda, et Mari lõpetas pooleteise aastaselt lutitamise, miks Jüri ikka kaheselt veel lutti imeb? Seda ei saa pahaks panna, kuna meie laste kui ka lapsevanema valmisolek on erinev. Rõhutan sõna lapsevanema valmisolek – see pole teps mitte vähem tähtsam. Ehk on lapsevanema roll siin veelgi tähtsam kui lapse oma? Kui lapsevanem pole ise vaimselt valmis jätma lõpetama rinna andmist, lutist võõrutama, sel juhul tunnetab ka laps lapsevanema ebakindlat olekut, stressi ning võõrutamis protsess võib minna väga valusalt. Sel juhul tasub veel oodata ja mõne aja pärast uuesti proovida.

Pole minagi musterlapsevanem. Kahtlen selliste imeinimeste olemasolus. Meil kõigil on lihtsalt omad tõekspidamised välja kujunenud ning vahel on raske lasta uut informatsiooni enda südame- ja mõttelaekasse. Ei tasu kellegi suunas näpuga viidata, sest võid kindel olla, et kunagi tuleb see  hetk, kui näidatakse sinu suunas.

Nagu ma juba mainisin pole minagi mingisorti erand. Pole harvad juhud, kui olen maininud neid samu lauseid, mis ennist üleval kirja panin. ” Ikka veel annad rinda?” Sisimas on ehk väike kadedusenoot –  nii tubli ema , et jaksab. “ Su laps juba nii vara mähkmetest prii, kas on ikka nii vara vaja?” Tegelikult mõtleme, kui tubli ema, et leiab aega mähkmevabaks treeninguks, on järjekindel ja visa.

Olen ma isegi olnud seda meelt, et lase lapsel laps olla. Ära keela, poo ja lase. Igal lapsel tuleb iga asi omal ajal. Meist keegi pole ju kooli lutiga läinud. Kuid allusin minagi ühiskonna survele ja võtsin ette oma lapsel luti võõrutamise. Saab ta kuu aja pärast kahe aastaseks ja kohe on ees ka lasteaia tee. Samas ma ise tundsin, et ta kiindub luti imemisse järjest enam ja enam. Ei kasutanud ta lutti vaid magama mineku ajal, vaid juba  igal võimalikul hetkel – hommikul, päeval, õhtul. Nii kui kuskil lutti vedelemas nägi, rändas see hopsti suhu.  Ma mõtlesin, et mida vanemaks laps saab, seda raskemaks sellest loobumine võib minna, sest mida vanemaks laps saab, seda rohkem oskab ta nõuda.

Ühel teispäevasel päeval kui ta parasjagu magas , võtsin luti, mis oli natuke juba külje pealt lõhenenud ja tõmbasin lutilt otsa maha. Julm. Tundsin korraks süümepiinu, et nii külma närviga lihtsat tõmbasin luti katki, mis on mu lapse jaoks nii tähtis. Hiljem mänguhoos suunasin ta diivani vahele vaatama, kus leidis eest oma murdnud otsaga luti, mille kõrval lebas veel küljest murtud lutiots. Vaatas seda hämmeldunult. Püüdsin seletada, et lutt on diivani vahele jäädes katki läinud, et tal ei tekiks kahtlust kas minu käsi oli mängus. Soovitasin tal luti ära prügikasti viia, et mis ta ikka katkise lutiga teeb. Ta polnud nõus. Selge. Las talle jääda katkine lutt kasvõi käes hoidmiseks.

Õhtu saabudes tuli pisike närv sisse, et mis nüüd saama hakkab- kas suur nutt ja trallitamine katkise luti pärast või laabub kõik kenasti. Kui pikali saime, vaatasin kella ja läks täpselt seitse minutit kuniks ta juba magas. Polnud mittemingisugust kisa ega lohutamatut nuttu katkise luti pärast. Proovis ta seda korra imeda, aga kuna see tundus üsna ilmvõimatuna, siis loobus ta koheselt. Järgmisel õhtul läks 10 minutit uinumiseks. Taas ilma nututa. Mõned järgnevad õhtud ta enam kiirelt magama ei jäänud, lollitas ja naljatas paar tundi ja unest ei paistnud raasugi olevat, kuid lutti ta ei küsinud. Päevased uned jääb ka kiirelt ilusti tuttu. Kas ehk tundsingi õige hetke ära, et lutist võõrutamine valutult läheb? Usun, et kõik me tunnetame selle õige hetke siiski sisimas ära. Ja kui lapsevanem ise on ka valmis, siis ongi õige aeg käes.

Pole oluline kui vana laps parasjagu on, sina lapsevanem, tead tegelikult sisimas täpselt , kui see aeg teie jaoks käes on.

2 thoughts on “Lutist priiks ühiskonna survel?

Add yours

  1. Nõus. See väline surve, mis ühiskonna poolt peale surutakse, on kahjuks üsna määrav. Julgeks me rohkem iseenda veendumustele kindlaks jääda. 🙂 Meie lutitamised on ka enamasti nii lõppenud, et laps ise viskab kulunud luti prügikasti ja siis peale paari rahutut päeva ongi juba ununenud. 😉 Vaatame, kuidas praeguse lülitatakse läheb. 😉

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: