Filmid, filmid!

lõunakas2
Kohtasin Lõunakeskuses Bruce Willist 🙂 Ta seisab seal nii tõetruult, et ei  julgegi lähedale minna kohe.

Ma võiksin end nimetada filmisõbraks küll, kuid päris kõiki kräppe mu silmad ei tõuse vaatama ka. Näiteks mis mulle üldse meelt mööda pole, on igasugused paroodiafilmid ja Ameerika labased komöödiafilmid. Viimane eriti ebavaimukas film oli “Bad moms“. Vaatasin küll lõpuni, aga no ei olnud vaimukas.

Olen küll 2376 korda tänanud taevaisa, et ta mu teele sellise filmifanatist mehe on saatnud, kuid tänaks veel ja veel, kuna koos on hoopis teine filmiõhtuid veeta, kui üksi vaikuses filme vaadata. Njah, see ei tähenda, et me muudkui kommenteeriks ja lobiseks terve aeg, vaid mõne koha saab lahti arutatud või siis , noh, mõne kommentaari saab visatud ka. 🙂  Filmi vaatamine kui ühistegevus, mis ka omamoodi liidab meid! 

Viimane põnev film mille Raks arvutisse tõmbas, oli “Lion” ehk “ Lõvi” . Selline deep film, mis lõpus võttis ikka silma märjaks ka. Film tugines tõestisündinud loole, kus Indias viie aastane poiss Saroo kogemata oma kodu juurest rongiga 1500 km kaugusele teise India otsa sõitis, kus räägiti teist keelt. Kuna tänaval elavad/ olevad väiksed pereta lapsed on seal ühiskonnas vist üsna tavaline nähtus, seega keegi üksi uitavale poisile ekstra tähelepanu ei pööranud. Seal ta siis seikles ja lõpuks sattus lastekodusse, kus teda avastas üks Austraalia perekond, kes poissi lapsendada soovisid. Ja lapsendasidki. 25 aastat hiljem ei saanud Saroo kuidagi rahu ja tahtis oma ema ja venda üles leida, et nad saaksid südamerahu ja temaga on kõik korras. Ja nii ta siis uuris ja otsis Google Earthiga oma kodukanti. Ja leidis. Soovitan.

Üldiselt meeldivad mulle sellised draamad ja sügavamõttelised filmid. Kaklusfilmid väga ei köida, kus üks mees tapab paljakäsi 20 pealise kamba ära. Ja endal pole kriimugi. See on natuke ulme. Samas ulmefilme ma naudin. Filmid, kus näiteks inimkond on aastas 2500 või üsna hiljuti vaadatud “Madmaxx“, kus on orjarahvas, kes eriti rõvedaks tehtud seal filmis ja muud veidrused. Väga “haige” film,mis võib südame pahaks ajada,  aga tahad lõpuni näha.

Meelde on jäänud veel sellised filmid ulmekategooriast nagu “Snowpiercer” , ” The Road” ja veel üks südamepahaks ajav film, kus korrusmaja inimesed jooksevad radioaktiivse kiirguse eest maja keldrisse peitu, aastateks ja kuidas nad seal siis peast segaseks lähevad ja igasugu rõvedustega hakkama saavad.

Jason Stathami osatäitjaga filmid on ka meelt mööda olnud välja arvatud mõned, kus ta on see mees, kus temast üksi piisaks, et maailmas valitseks rahu st üksi suudab terve armee mehi maha tappa. Aga enamjaolt on tema thrilleri filmidel siiski ma oam lugu rääkida, et päris puhas tapmine ei ole. Näiteks “Hummingbird” ehk “Koolibri“.

Eelmisel nädalal vaatasime filmi ” Saabumine“, millele olid kõrged hinded antud, kuid meie jaoks jäi uimaseks. Vaatasime küll lõpuni , aga midagi kaasahaaravat selles filmis küll polnud. Film jutustas tulnukate maabumisest Maale ja kuidas nad üritasid aru saada, mida nad siit Maa pealt otsivad kas sõda või midagi muud.

See oli vist eelmisel aastal, kui käisime naistega kinos “Tüdruk rongis” vaatamas. Film oli naisest , kes sõitis iga päev rongiga mööda teatud linnaosast. Hakkas lahti hargnema uskumatu lugu, suhted. Ülimalt põnev film oli. Kuigi ma filme tavaliselt mitu korda vaadata ei viitsi, siis seda võiks juba veel vaadata.

“Kõik, mis juhtub pärast” oli meie viimane film, mis alguses üldse ei kutsunud vaatama, kuid kui me filmiriiulist muud paremat varianti ka ei leidnud, panime selle siiski mängima. Ja ära sa ütle, omamoodi põnevus oli ja kurbus seda vaadates. Film põhineb tõestisündinud lool, kus lennunduskoordinaator või ma ka täpselt ei tea seda ametinimestust , aga mees kes juhib ja jagab näpunäiteid ja palub laskuda madalamale, kõrgemale lennukitel taevas , tekitab tähelepanu hajudes kahe lennuki kokkupõrke, kus muidugi ellujäänuid pole ning kuidas seejärel muutub nii tema enda elu ja ka lennuõnnetuses lähedasi kaotanud inimeste elud, kuidas edasi toime tulla ja selle mõttega harjuda, eluga edasi minna. Lõpp oli minu jaoks üllatav. Pisara pani ka ikka voolama. Traagiline.

Miskipärast on hästi soojalt südame all film “Adaline´i aeg” ( The age of Adaline). Film jutustab naisest , kes on ime läbi  olnud kaheksa aastakümmet 29-aastane. Adaline väldib lähedust , elab üksilduses, kuna kardab oma saladust paljastada, kuid ta armub…

Omal ajal sai fännatud kõiksugu verdtarretavaid õudukaid, mis panid ikka sõrmi silme ette viskama, aga nende aeg sai rasedusega läbi. Brendat oodates tekkis mingisugune tõrge ja tunne , mis õudusfilmide ajal tekkis, polnud ühtäkki enam see, see õige.

Muidugi mind ei köitnud sellised julmad õudukad, kus koletis raiub päid maha vms , vaid pigem sellised psühholoogilisemad, vaimsed õudukad.

Panen nüüd jutule punkti ja vaatan mida täna televiisoril pakkuda on. 🙂

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: