Täna saab aasta blogi loomisest

Täna on tähtpäev. WordPress soovis mulle õnne aastapäeva puhul. Nimelt sai mul täna aasta selle lehekülje loomisest. Peaks nagu koogiga tähistama, ikkagi tähtpäev, kuid selle asemel keetsin varajast kartulit , ostsin valmis mulgikapsast ja kõrvale kananagitsaid ning viimaseid šašlõki tükke, mille Raks nädalavahetusel hoole ja suure innuga valmistas. Tegi ta seda armeenia šašlõki retsepti järgi ja no tuli ülihea välja. Jääb kindlasti meie retseptivaramusse. Igatahes oli mul üsna mõttetu söögitegemine taas, sest keegi praktiliselt peale minu ei söönud. Brents natuke nokitses, Raks on palavikus ja pole erilist söögiisu ning Hanna tuli sünnipäevalt. Ma räägin see söögiteema on nagu nuhtlus meie peres.

Päeval käisime Kristi ja lastega linna peal jalutamas. Tema oma 4-kuusega ja mina oma 1,8-aastase Brendaga. Täitsa lõpp, kesklinnas pole liivakaste võtta. Käisime seal Aleksandri tänava majade vahel, seal üks oli , aga maja oli aiaga piiratud ja võõrastele suletud. Teiste viiekordsete majade juures olid vaid pingid alles , kus vanakesed ilusat ilma nautida saavad, kuid liivakastid nende pingikeste ees on kadunud. Niisama lasta tal käru kõrval kõndida on üsna võimatu, sest tal on mingisugune komme plehku panna ja hoopis teises suunas , kui mina kõnnin. Kui liivakaste suundusime otsima, jäi McDonalds tee peale ette. Üsna kindlalt tahtsime me maasika jäätisekokteili. Tõdesime, et see on maailma parim jäätisekokteil, aga see selleks. Kujutate ette, McDonaldsi ees elab part. Nagu ikka kohvikute ees on väljas lauad, toolid ja lisaks on seal kaks sellist suurt lillepostamenti, kus peaks lilled õitsema, aga ühete lilleanumasse on part omale pesa teinud ja haudub seal oma poegi. Juures on veel silt, kus palutakse parti mitte puutuda ega toita. Oli see alles üks kummaline vaatepilt. Tegin kohe pilti ka loomulikult.

IMG_6302IMG_6305IMG_6304IMG_6309

 

Tulles tagasi blogi aastapäeva peale, tundub üsna uskumatu , et olen jõudnud juba üle 100 postituse teha, täpsemalt 144. Kiirelt arvutades saab aru, et mitte just väga tihti ei postita, igapäevaselt kindlasti mitte. Kuigi tahaks, nii väga tahaks süvitsi minna, rohkem inimsuhete ja vaimsete teemade üle arutleda, kuid selliste postituste kirjasaamine nõuab ka rohkem keskendumist ja aega, mida ilmselgelt pea kahe aastase vääniku kõrvalt ei jätku. Seega olen siiani üsna pinnapealseks jäänud ning rääkinud igapäeva elu-olust ning muidugi retseptipostitused.

Kust saada aega , aega iseendaga tegeleda, omaenese hingeasjadega? Aega vaadata enda sisse ja tegeleda vaid sellega , mis hinge toidab? Olla oma aja peremees, kiirustamata kuhugile, lihtalt olla, elada omas tempos?

Peas kasvamas tungiv soov teha mingisugune kannapööre elus. Kujutlen end maale elama, metsade lähedusse, naabertalud võiks ka ikka silmapiirile jääda. Elada oma aja järgi, tegelda parasjagu just sellega , mis süda ihkab. Täna reustareerin mõnd mööblijuppi, homme on turupäev, mõni päev rohin oma peenrakesi, mõni päev lihtsalt chilliks oma linases kleidis mööda aeda ringi ja naudin, mõni päev tuleks kõik pere-sõbrad külla – teeksime lõket, jutustaks ja veinitaks, suvel lööks laagri püsti – võtaks Hanna-Liisa klassiõed- ja vennad ning korraldaks neile vibulaskmisvõistluse, teeksime koos süüa, peaksime aardejahti ja kindlasti ei puuduks ka lõkkeõhtu, kus õudusjutte räägitakse. Huh, südame alt läks soojaks… keeran parem nüüd tuttu, äkki unenäos saan seda kogeda

1199114-bigthumbnail

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: