Hanna tegi ise pannakaid ja mina ei teinud sellest väljagi.

ema

Kuna Raks mu kahekümnekordse palumise ja selgitustöö peale laps lasteaeda hommikul viia, sest mul on vaba päev ja miks ma pean hommikul nii vara ärkama ja sättima end sellepärast, et korra lasteaeda ja tagasi koju kõndida, viiski ta Brentsi ise lasteaeda. Mis tundub tegelikult minu jaoks nii loogiline, kui sa nagunii lähed tööle ja lasteaed ei asu kaugel, siis mille pärast sa peaksid oma kalli naise voodist üles ajama ainult selle pärast?

See oli üks väga mõnus hommik, aga paraku mul ei tasu sellega ära harjuda, sest püsivalt ta ei lubanud hakata nii viima. Kui mul on vaba päev, viin mina. Kui ma olen tööl, siis viib tema. Samas tean ma , et mõne lapse isa pole kordagi lasteaeda jõudnud. Ja mõnel lapsel vaid isa enamjaolt käibki , toob ja viib. Õnneks on kadunud selline ühiskond, kus lapsed on ainult emade kantseldada ja isade töö on vaid raha teenida.

Laupäeval oligi Brents issiga ja mina läksin Hannaga “Eia jõulud Tondikakul” filmicastingule. Algselt oli plaanis Brenda ka kaasa võtta, aga jumal tänatud, et ei võtnud, sest seal oli kitsas , palav, väga palju rahvast ja õues oli väga-väga kole ilm.

Ühesõnaga ma arvan, et terve Eesti on sellest juba kuulnud. Või vähemalt need lapsevanemad, kellel on laps vanuses 8-11 aastat. Aga aastal 2018 tahetakse välja lasta seiklusfilm, kus peaosalisteks on Ats ja Eia. Nüüd otsitaksegi filmi peaosatäitjaid üle Eesti. Ja sinna on meeletu tung. Minu andmete järgi umbes 3000 last tahab nendesse rollidesse saada. Nii, et sellest konkurentsist esile pürgida, pole teps mitte lihtne.

Muidugi panin Hanna castingule kohe kirja, kui sellest kuulsime. Huvitav kogemus nii või naa. Tartus toimusid castingud sel reedel ja laupäeval. Meile sobis laupäev. Õnneks oli kõik meeskonna poolt nii hästi organiseeritud ja lapsed gruppidesse jaotatud, et koha peal läks umbes pool tunnikest aega ainult.

Võimlesid ja tegid mingisuguseid harjutusi ning lõpus pidi iga laps kaamera ees käima, kus küsiti mõned küsimused, lihtsalt et näha kas laps on kaameraga sõber. Hannalt oli küsitud nime ja millega tegeleb lisaks koolile ning kas talv meeldib. Õnneks ta vastas ikka suures ärevuses ikka jaaaa, sest vastasel juhul ta kuidagi talvel õues filmitavasse filmi ei saaks sobida. 🙂

Nüüd jääb üle vaid oodata ja loota, et Hanna-Liisa pääseb teise vooru edasi. See peaks selguma mai lõpuks, juuni alguseks.

Peale castingut läks Hanna oma tädi poole ööseks. “Tädi” kõlab nagu räägiks kellestki vanemast inimesest , tegelikult on Raili umbes minu vanune. Raili on siis Hanna-Liisa isa õde. Kuna peale minu ja Hanna isa lahkuminekut on meie vaheline suhtlus 0, siis on mul ääretult hea meel, et Hanna-Liisal selline tädi on, kes temaga ikka kokku tahab saada ja koos aega veeta ning ringi seigelda. Hanna on juba parajalt suur ka, et nagu sõbranna eest juba 🙂 Seega arvan, et kui Railit poleks või kui Raili poleks selline nagu ta on, siis  hääbuks ka suhtlus Hanna-Liisal isapoolse suguvõsaga. Nii, et tänks Raili!

Brenda jäi laupäeva õhtul Raksiga koju ja naised said välja minna. Uskumatu , kui raske on leida ühist sobivat päeva , et neli naist saaks koos välja minna. Igatahes laupäeval see õnnestus, läksime Vabanki Shanonit kuulama. Mu kaks lemmikut – Vabank ja Shanon. Tartu klubidest on Vabank üks hubasemaid. Ja no Shanoni kohta pole sõnu vaja. Kahjuks magasime õige hetke maha ja kui Shanon lavale tuli, siis polnud me eelnevalt juba lava ees platsis. Kuid meil on vaja just lava ette saada, siis lõpuks enda-vähem saimegi. Lava ees saab ainult selle õige emotsiooni kätte. Järgmine kord oleme agaramad.

Hakkasime siis omaette arutama, et palju meil Eesti staarid teenivad ka esinemiste eest? Shanon oli minu mäletamist mööda alla natuke alla tunni aja laval, kui palju ta sellega raha taskusse või panna? Arutasime omaette , et 1000-1500. Samal see tundub nii väike summa nelja bändimehe peale ära jagades. Siis Kerli arvas , et 5000-6000, mina ei tea. See tundub jällegi natuke suur tunnise esinemise eest. Täiesti huvitav kohe. Kristile hakkas ka Shanon kohe nii meeldima, et pidi ta oma järgmisele juubelile kutsuma. 🙂 Saab näha! Siis saab ka hinna teada. 🙂

IMG_5817

IMG_6219
Hanna nägu peale castingut uksest välja tulles. Nägu nii rõõmu täis.

IMG_6031IMG_6036

IMG_6042
Ja muudkui võimleme..

Huh, mulle meeldivad mu lapsed ja ma armastan neid , aga mõni päev lihtsalt ei jõua piisavalt märgata, tähelepanu pöörata. Oledki lihtsalt nii läbi , et tahaks lihtsalt vaikselt omaette olla, omi asju teha, aga ei lasta. Ja lähedki närviliseks, mõni päev rohkem, mõnipäev vähem, mõni päev üldse mitte.

Näiteks eile oli üks selline päev.  Hanna tuli koolist, oli juba selline liimist lahti. Miskipärast tahtis ta minuga vinguda. Võibolla tahtis lihtsalt mu tähelepanu, aga mina ei andnud. Seejärel läks Hanna trenni , mina Brendale lasteaeda järgi. Käisime poes, kõik oli korras ja nii kui koju jõudsime, hakkas jonn pihta. Ma ei saanudki aru mille pärast ta jonnis, igatahes mitte miski ei sobinud. Ja jonnis, ja jonnis, ja jonnis….ikka jonnis. Täitsa pikalt kohe. Hakkasin ühepaja toitu tegema. Kõik tulid koju, sõime. Kõht sai nii täis, et tahtsin köögist minema ja teleka ette natukeseks pikali visata sellest trallist ja köögis, kui siis Hanna teatab, et temal on pannkoogi isu. Tema tahab pannkooke. Ma juba nägin vaimusilmas kuidas ma lösutan ja uudiseid vaatan telekast ja tema siis teatab sellist asja. Loomulikult ma ei hakanud õhtul kell 19 pannkooke küpsetama, sest diivan tundus kordi ahvatlevam, kuid ma ei keelanud tal endal neid teha. Ja tegigi. Küsis nõu ja tegi natuke tainast, praadis valmis, sõi ära, kuid minul kripeldab. Ta kindlasti tahtis, et ma tunnustaks teda, vaataks, elaks kaasa kuidas ta pannakaid teeb ja kindlasti maitseks, kui head välja tulid, kuid ma ei teinud seda. Ma ei olnud tema juures, ei maitsenud pannkooki. Korra möödaminnes küll kiitsin, aga see polnud pühendunult. Ja nüüd südames pitsitab selle eilse õhtu ja pannkoogiteo pärast. No kui raske mul oleks see pool tunnikest seal köögis koos temaga olla olnud? Oleks ma selle asemel midagi asjalikku teinud siis, aga ei. Lösutasin diivanil. Ma olen kindel, et ta ootas mu tulekut kööki, et näidata või öelda : ” Vaata, emme, ma teen pannakaid täitsa ise!” , ” Emme, tule maitse ka!”, Emme, tule teeme koos!”

Selline pealtnäha väikene asi, võib südame alt nii õõnsaks teha.

Täna olen parem inimene, kui eile.

Tsauki-tsau!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: