Kumma lapsega haiguslehele?

IMG_5695Nüüd jõudis see hetk kätte, kui pidin lapsega haiguslehele jääma. Olen seda vältinud ja kuidagi on nii läinud, et siiani on saanud alati Raks või mu ema Brenda haigusajal Brendat vaadata. Seekord aga nii ei läinud. Nimelt teisipäeva õhtul hakkas Hanna-Liisal paha ja juba ta oksendaski enda toa põrandale. Tal oli tõesti paha olla. Ma veel naljatasin  talle, et tubli, Hanna-Liisa, valid ikka koolivaheaja nädala kus haige olla.

Brenda oli juba magama jäänud , kell oli lähenemas südaööle, kui ta rahutult siples ja siis une pealt omale voodisse oksendas. Hakkas kiire mõttetöö ja sai üsna ruttu selgeks, et pole muud varianti, kui haigusleht võtta. Jah, inimesed võivad mõelda, et mis selles siis nii väga on, võta haigusleht ja kogu lugu. Paraku aga nii lihtne see pole. Jah, ma saan aru, et mul on see õigus ja kui polegi valikut, siis tulebki haigusleht võtta, kuid sellel on ka teine külg.  Paratamatult mõtled sa oma töökaaslaste peale- kuidas nemad ilma sinuta saavad? Meid on kokku kolm inimest, põhikohaga töötajat ja lisaks üks osalise ajaga töötaja. Ja kuna üks kolleeg juba oli oma lapsega haiguslehel, siis seda keerulisem ja raskem oli mul see otsus vastu võtta. Pane või kohvik kinni vahepeal!

Arvasin kohe, et see on oksetõbi. Palavikku lastel polnud, oksendasid ühe õhtu/öö ja järgneval päeval lihtsalt kõht lahti nagu vesi. Nõrkus. Nüüd tuleb mitu vaba päeva mul veel, et Brentsil aega kosuda ja puhata küll veel.

Kuid sõbranna küsis minult ühtäkki, et kumma lapsega ma haiguslehel olen? Pani kohe mõtlema, et kuidas see süsteem käib, kui mitu last peres samas ajal haiged on? Mul kohe kuidagi automaatselt, et Brendaga haiguslehele. Väiksem laps võidab?! Okei, Hanna-Liisa saaks ilmselt ise hakkama üksi kodus olemisega, kui haige oleks. Aga kui on näiteks nelja aastane ja ühe aastane , mõlemad haiged, kummaga siis haiguslehele peaks jääma? Ega ma muidugi arstilt ei küsinud ka . Aga lihtsalt pani mõtisklema.

Täna hommikul aga ei äratanud mind äratuskell, vaid pisarad silmis Hanna-Liisa, kes seisis me toa uksel ja kurtis kõrvavalu. Andsin valuvaigistit ja manitsesin, et ei tohi ilma mütsita veel käia, sest kevadilmad on salakavalad. Loodame, et see kõrvavalu oli korraks ja ei kujune kõrvapõletikuks.

Vahepeal käisin Hea teeninduse kuu raames koolituspäeval Dorpati konverentsikeskuses, kus astusid üles erinevad koolitajad ja muud inimesed , nende hulgas  ka Mihkel Raud ja Inga Lunge. Inga jättis äärmiselt meeldiva mulje. Telekanalil tundub ta selline tõsine ja vaoshoitud. Dorpati laval aga säras ja pakatas energiast. Nimelt rääkis ta teemal miks inimestel on hirm esinemise ees ja kuidas sellega toime tulla. Ta ise pidavat ka sellega kogu elu kimpus olema ja seetõttu ongi erinevaid uurimisi teinud.

Mihkel Raud arutles aga muretsemise teemal, kuidas see ei aita sind kuidagi. Mulle on Mihkel Raud alati sümpaatne olnud ja olen tema “Kolmeraudset” telekast vaatanud küll ja veel, kuid teda oma nina all rääkimas kuulata üks tunnike aega , oli üsna väsitav. Ta nimelt räägib väga kiiresti nagu me kõik teame ja lisaks ta siples/taarus muudkui ringi kiirelt ja hetkeks ka ei suutnud paigal seista. Lisaks käisin osalesin enesemeisterlikkuse- , argumenteerimis – ja teeniva teeninduse loengutes.

  • Inimlikkus on see mis müüb. Keegi ei lähe kuskile, et robotlikku teenindust saada. Inimesed tahavad mingit emotsiooni saada. Sellel järeldusel olin ma juba enne seda koolituspäeva ja olen ka peale seda päeva.
  • Teenindajana mõtle sellele, kui oleksid klient , kas sina tahaksid sellist teenindust nagu sa parasjagu ise pakud?
  • Tervita klienti alati naeratusega. Isegi kui peas on murepilved, siis klient ei ole selles süüdi ja sa ei pea tema päeva ka ära rikkuma.
  • Kui klient on mossis ja nähvamistujus, siis seda ei tohi lihtsalt isiklikult võtta ja enda sisse lasta.
  • Firma on oma teenindaja nägu.

Ja neid punkte saaks siia veel palju palju panna, kuid sai lihtsalt enesele selle koolitusega taas meelde tuletatud mitmeid põhitõdesid. Üleüldse on igasugused koolitused lahedad. ma võiks kõik päevad veeta koolitustel osaledes:)

IMG_5678

Just käisin paar päeva tagasi Sõbra Maximas ja sain ääretult meeldiva teeninduse osaliseks. Juba poodi sisse astudes kõndis hoogsalt mööda vanem meesturvatöötaja , vaatas korra kärru Brendat , teretas rõõmsalt  ekstra meile pühendudes. Nagu vauuuuu, Maxima pole koht , kus sellist asja oodata 🙂 Okei, tuju oli juba rõõmsamaks tehtud ja sammun edasi. Lõpuks vaatan lahtise lihaleti juures ringi, kaks teenindajat leti taga tegemas oma tööd,kui ühtäkki tõstab üks teenindaja pea ja suunab oma tähelepanu minu suunas ning soovib energiliselt ilusat kevade algust. Vau, olin kui puuga pähe saanud, kust see nüüd tuli. Igatahes kuna sain sellise meeldiva kogemuse osaliseks Maxima teenindajate poolt, siis see kutsub mind sinna kiiremini tagasi ja loomulikult on mul nüüd teatud ootused, ootus taas head emotsiooni saada.

Huh, kell lendab nii kiiresti. Juba on pool üksteist. Peame täna arsti juurde minema end näitama, enne veel vaja sättida nii ennast kui ka väänikuid. Lapsed on armsad, aga mõni päev tahaks”maha lüüa”. Esmaspäeval oli näiteks selline jonn ja ving. Mõtlesin, et olen hea ema ja jätan Brenda koju endaga . Hanna-Liisal hakkas ka koolivaheaeg. Ja siis ma kirusin end esmaspäeval maa põhja, et ma Brentsi koju jätsin ja anusin Jumalat, et ta koolivaheajad ära jätaks. ‘

Kolmapäeval olid aga mõlemad lapsed nii tublid, ei jonnitud, Hanna oli reaalselt olemas- suhtles ja leidis aega Brendale. Kiitsin neid selle eest ka.

Alustasin seda postitust eile, aga lõpuni jõuan alles täna, sest eile murdis ka mind seesamune oksetõbi maha. Kohutav nõrkus , iga söögilõhn ajab südame pahaks. Õnneks kestis see vaid ühe päeva. Vähe sellest- täna astub Raks kell 10 kodu uksest sisse. Alles ta sinna tööle läks ja juba tagasi!? Kukkus kohe diivanile pikali, sest lihtsalt ei jõua olla. Ja nüüd ta siin vetsu vahet jookseb. Nii, et saime terve perega selle läbi põdeda. Loodame, et kellelegi edasi ei nakkunud!

Ahjaaaa, käisin täna lõpuks ninaarstil ka ära. Kui arst väitis mulle, et mu kõik ninakanalid on puhtad ja õhk pääseb vabalt liikuma ning pole ühtegi polüübi näha, siis puhkesin lihtsalt nutma. Mul polegi mitte midagi viga, lihtsalt olengi selline kinnise ninaga tüüp, kelle nina limaskestad on tundlikumad ja mitte midagi pole parata.

IMG_5705
Tavaline tuba meil. Ma jõuan neid asju 15 X päevas maast kokku korjata vist. Tegelikult m õpetan Brendale ka , et asjad tuleb ära koristada. Enamjaolt ta ei võta vedu. Ja nii ma temalt mänguasjakasti ükspäev ära võtsingi. Nüüd on tal kuidagi uued mänguasjad juba asemele kuskilt tekkinud.
IMG_5763
Lemmikud atraktsioonid kaubanduskeskustest, kuhu peab mündi sisse pistma, et masin häält teeks ja liiguks. Ei teagi kumb laps sellest rohkem vaimustuses on?
IMG_5760
Painutame ja võimleme igal pool ( Lõunakeskus)
IMG_5712
SUper painduv Hanna!
IMG_5709
Ja laulmine käib ka päevast päeva 🙂
IMG_5751
Mispärast need kummikud alati tagurpidi jalga jõuavad?!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: