Ma armastan oma tööd!

img_4934Kui paljud võivad öelda käsi südamel, et nad teevad seda tööd, mis neile meeldib? Kui paljud lähevad hommikuti rõõmuga tööle?

 Paljud teevad ” mingisugust” tööd, sest on lihtsalt vaja millestki ära elada. Ma mõistan. Vahel tõesti peab tegema mingi periood võibolla tööd, mis ei paku hingele midagi. Kuhu minnakse vastumeelselt. Kuid saan aru, kui see on tõesti mingi periood elus. Aga teha seda aastaid , mis ei anna sulle midagi lihtsalt raha nimel, paneb mõtlema. Kas inimene on harjumuse ori?  Kipub nii olema. Aga just muutused ja mugavustsoonist välja tulek on need, mis panevad elama. Sa tunned kuidas sa äkki elama hakkad, kui teed midagi uut. Kui muudad midagi. Võtad uusi väljakutseid vastu. Su hinge poeb ärevus ja uus hingamine.

Mina oma pea 29 eluaasta jooksul pole just palju erinevaid töid teinud. Hetkel töötan pagariäri kohvikus aastast 2013 , mille vahepeale mahub veel lapsehoolduspuhkusel olek. Läksin puhkuselt tagasi tööle selle aasta alguses. Esimene reaktsioon oli, et kas taas tagasi?! Tundsin, et see töökoht on end minu jaoks ammendanud. Tegelikult tunnen siiani, et siin pole mul kuskile edasi areneda.  Koguaeg teeme sama asja teades, et kuhugile ametikohale tõusta siin firmas pole. See tõmbab natuke motti maha, et kas jäängi nüüd elupäevade lõpuni kohvikusse klienditeenindajaks?!

Lähen hommikuti heameelega tööle, ise teades, et ootab 12 tunnine tööpäev. Teades, et mõni tüütu joodik võib laaberdama tulla. Teades, et kõik kliendid ei pruugi olla rõõmsas tujus. Teades, et Brenda peab ilma emmeta nii kaua olema. Kõigest hoolimata ma naudin seda , mida teen.

Meil on vahva pisike kollektiiv, saan kõigiga läbi. Meil pole kõrgemaid ülemusi kuklasse hingamas, olemine on vaba. Sõbrad ja pere saavad vajadusel külla tulla. Kui nälg näpistab, saan pirukat ampsata. Või kooki. Tõredad ja mitte kõige paremas tujus klientidega on mul hea nipp- astun vestlusesse, üritan nalja visata ja koheselt on näha kuidas kliendi näoilme sulab ja kirjutab ehk külalisteraamatusse mõne positiivse kommentaari ning võib üsna kindel olla, et ta tuleb tagasi. Lihtsast elementaarsest viisakusest ei piisa, et kliendil tekiks positiivne emotsioon kohvikuga. Tuleb läheneda personaalselt, et kliendil tekiks soe tunne. See jääb meelde. Päris kõikide klientide puhul see muidugi ei toimi, aga enamusega küll. Ja ma ei tee seda üldse võltsilt. Mind tegelikult ka huvitab kas läheb kookidega lihtsalt koju diivani otsa või pidulikumale sündmusele , et need ilusti lipsuga seotud karpi ehk pakkida.

Eriti armastan ma püsikliente.  Nende puhul tea täpselt, kui nad juba uksest sisse astuvad , et võid näiteks õunastruudli ja kohvi hakkama panna, sest üldiselt nad võtavad alati ühte ja sama. Näod jäävad lihtsalt meelde.

Eriti armsad on meie, jumal teab kui kaua püsikliendid olnud, Ester ja Mati.  Eakas abielupaar, kes käivad kõrvalmajast igal hommikul kohvi nautimas , loevad lehti pikalt ja alati uurivad meie käekäigu kohta ja kuidas mul Brenda hoitud saab, kui tööl olen. See on nii armas minu meelest, et nad pole meid hülganud, kuigi meie lähedal on viimasel ajal lademetes kohvikuid rajatud – Gustav, Reval Cafe, Pihlakas.

Eks muidugi on miinuseid ka. Näiteks ma ei kannata seda, et meie kohvikus puudub hubasus. Aga minu käes jäävad liiga lühikeseks, et selles midagi muuta. Oleme juhatajale rääkinud küll ja veel, aga ju siis nemad ei näe vajadust. Eelkõige on meil palju vanema ealisi kliente, kes arvatavasti soodsa hinna tõttu meie juures käivad.

Kohviku avatud oleku kellaajad võiksid natuke teised olla. Kella 18-20-ni õhtul käib väga vähe kliente, no ikka väga vähe. Miks see avatud hoida? Samas pühapäeva õhtul tahavad inimesed rahus istuda ja nautida kooke, aga ei saa, sest kell 17 tuleb uksed sulgeda. Ideaalis näeme, et pühapäeval avaksime hiljem ja hoiaksime kauem lahti. Aga jällegi me võime ju rääkida, aga  kuulda ei võeta.

Mõningad tooted on ka nagu üleaisa tehtud ja välimusele rõhku ei panda. Kui on ikka sõbrapäev, siis inimesed tahavad südamekestega kaunistatud kooke. Kui on jõulud, siis jõulukaunistustega. Vabariigi aastapäeval sinimustvalge lipukestega. Kui raske see olla saab? Vahel kujutan, et kui mina saaks seal kondiitritsehhi juhatada. Oh, teeks…. 🙂

Ideaalis ma siiski ei näe end seal kaua käimas. Aga no iial ei tea. Samas on mingi sisemine tung, et tahaks ju veel palju asju teha ja õppida ja kui sa tead, et seal sa nagunii ei saa edasi areneda, siis paratamatult tekib soov edasi liikuda, mis ei tähenda üldse, et töökoht on halb. Vaid lihtsalt arenemissoov on liialt suur. Tänapäeval pidavatki trend olema maksimum kaks aastat üheskohas töötamine. Elukestev õpe. Ühiskond muutub. Inimesed muutuvad. Ei pea nii olema, et õpin kokaks ja peangi eluaeg kokk olema. Võid.  Aga ei pea. Maailm on piiritu.

Selle lausega ma lõpetan ja ootan oma homset tööpäeva rõõmuga.

img_4935img_4936img_4937img_4938img_4939

img_4941

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: