Brenda 1. lastehoiu päev

brentsik

Vot selline on Brenda viimase aja nägu. Juba oskab mossata. Seisab siin hommikul kell 8 lastehoidu kaasa valitud riietega. Ajasin ta võimalikult hilja üles, et ta ei jõuaks süüa nõudma hakata, sest lastehoius kell 9 söömine ja ei taha , et ta täiskõhuga seal hommikusöögilaua taga istuks ja putru songiks.

 

Piilupesa hoid asub meil üsna kodu lähedal ( 5-10 minuti tee kaugusel), kärutasime enne üheksat sinna. All on suur ruum, kus saab kelke ja kärusid parkida. Trepist üles ja ongi Päikesekarude rühm , kus ees ootasid vähesed põnnid ja kaks õpetajat. Brenda oli alguses ebalev ja ei teadnud kuhu minna , mida  puutuda. Meelitasin teda nukkudega mängima. Natukese aja pärast tuli õpetaja appi ja meelitas Brenda eemale raamatut vaatama, samal ajal lasin jalga ja pidin 1,5 tunni pärast järele minema, et esimese korraga ära ei traumeeriks  last. Jaa, ma tean tean, et salaja jalga ei tohi lasta ja tuleb ilusti lehvitada ja öelda, et ma nüüd lähen ja tulen varsti järgi. Aga teoorias on alati kõik lihtsam kui tegelikkuses. Continue reading “Brenda 1. lastehoiu päev”

Kodune õuna-kaneeli pirukas

kaneelipirukasparim

Naudin kodus kohvi ja eile küpsetatud õuna-kaneeli pirukat. Üksinda. Mitte kedagi pole. Brendal on täna esimene lastehoiu päev ilma emmeta. No päris päevaks seda nimetada ei saa , umbes poolteisttundi laseme tal täna seal olla. Aga minu jaoks see on tohutult suur vaba aeg. Sa tead , et laps on kindlas paigas , kus on vahva ja tore. Esimese asjana kui lastehoiust koju jõudsin pesin koridori põranda ära, sest käru pole koridoris ees, vaid seisab praegu lasteaias ja sain käru all asetsevad pori laigud ilusti puhtaks pesta ilma , et kohe käru peaks peale tagasi asetama. Siis lasin tassi kohvi ja piruka lõigu ning istusin kohe arvuti taha, et kirja panna postitus eilsest hõrgust õuna-kaneelipirukast , mille retsepti sain “Tasty” lehelt fabebookist. Continue reading “Kodune õuna-kaneeli pirukas”

Ma armastan oma tööd!

img_4934Kui paljud võivad öelda käsi südamel, et nad teevad seda tööd, mis neile meeldib? Kui paljud lähevad hommikuti rõõmuga tööle?

 Paljud teevad ” mingisugust” tööd, sest on lihtsalt vaja millestki ära elada. Ma mõistan. Vahel tõesti peab tegema mingi periood võibolla tööd, mis ei paku hingele midagi. Kuhu minnakse vastumeelselt. Kuid saan aru, kui see on tõesti mingi periood elus. Aga teha seda aastaid , mis ei anna sulle midagi lihtsalt raha nimel, paneb mõtlema. Kas inimene on harjumuse ori?  Kipub nii olema. Aga just muutused ja mugavustsoonist välja tulek on need, mis panevad elama. Sa tunned kuidas sa äkki elama hakkad, kui teed midagi uut. Kui muudad midagi. Võtad uusi väljakutseid vastu. Su hinge poeb ärevus ja uus hingamine.

Continue reading “Ma armastan oma tööd!”

Jagame Brendaga olemist – üks tööl, teine vaba!

brents1Täna on mul töölt vaba päev, seega on minu päev Brendaga kodus olla, mis pole teps mitte lihtsamate killast. Päev pooleteist aastasega kodus on kordades väsitavam( eriti sellise aktivistiga), kui  päev tööl veeta. Eks kodusel elul on omad võlud ja vastupidi. Eem…võlud, võlud..saab koos lõunauinakut veeta, koos pesu pesumasinasse vedada, koos köögis kokata, külalisi võõrustada, ei pea end sättima, saab lapse arenemist jälgida – see toimub ülikiirelt , näha hommikust Brendat , kes alati peale ärkamist oma sassis soenguga tahaks nagu rääkida kõik mida unes nägi, saab lõpmatult kohvi juua, küpsetada, ärgata kuna tahate ( tegelikult ma pean vabadel päevadel ka kell 7 ärkama, veenduma et Hanna-Liisa ikka kooli saaks mindud). Brenda võib mõni päev julgelt 10-ni põõnata. Nii, et saab rahus kohvitada hommikul ja ehk mõne postitusegi kirja panna.

Tundub, et saatuse käsi on mängus olnud ja kuidagi ise paika loksutanud, et minu tööle minek Brendale valutumalt läheks. Continue reading “Jagame Brendaga olemist – üks tööl, teine vaba!”

Rullbiskviit

11

Olen täna jõudunud “Eesti parima pagari”, “Poissmehe” ära vaadata. Ja ees on veel nädalajagu “Minu köök on parim” osi vaja järele vaadata. Pluss veel “Vaprad ja ilusad”. Ehk jõuan, sest homme jälle tööpäev ja tulevad uue nädala saated peale. Täna on selline mõnus kodu päev, kus end üldse ei säti ja õue ei lähe. Nüüd just Raks tuli oma sõbraga korra siia, vahetasin öösärgi tuunika vastu välja. Hanna-Liisa läks Lisete, Marleeni ja Kristoga uisutama. Neil on kooli kõrval vahva uisuväli avatud. Üks õhtu oli uisudisko seal , kus Hanna- Liisa ka osa võttis. Eile pika Hanna-Liisa mangumise peale Continue reading “Rullbiskviit”

Teeme ise sefiiri!

korvikesed

Eelmisel nädalavahetusel pidime mehega jäätise võistlust tegema – teeme ise jäätise ja laseme teistel maitsta, kummal õnnestus paremini. Valisime isegi juba välja, kes millist jäätist teeb – mina rabarberi  -ja Raks šokolaadijäätist. Aga kuna nädalavahetus möödus pingeliselt, siis sinnapaika see jäigi. Jäätise isu on juba üle läinud.

Teisipäeval peale seda kui oma last kiiritada tahtsin, hakkas peas koitma hoopis sefiiritegu. Nimelt oli mul vaja kopsuröntgenis käia tervisetõendi tarvis. Brendat polnud aga kuskile hoida jätta ja mõtlesin, et mis ta siis on – sips-niuhti hüppan röntgenist läbi, panen Continue reading “Teeme ise sefiiri!”

Tülitsemisele raisatud nädalavahetus

tort

Lõpuks sain mahti arvuti taha maha istuda. Enne tegin muidugi masina vahel kõrbeleiba Brendale , et tal tegevust jaguks ja laseks mul ära blogida. Üritasin talle ennist ka punapeedi-küüslaugu salatit serveerida, aga nagu ikka uute asjade puhul, ajab ta selle suust välja. Nii siis istun siin diivanil, krõbeleivad ja küüslaugune salat kõrval, et kirja panna meie nädalavahetus. Nädalavahetus, kus mu ootused ei vastanud tegelikkusele. Continue reading “Tülitsemisele raisatud nädalavahetus”

Töölkäimine vajab harjumist

img_4687

Peale aastavahetuse pidustusi veetsime 1.jaanuari mõnusalt kodus lebotades. Päev otsa muudkui sadas ja sadas vihma. Tohutu väsimus oli peal, sest olime eelnev öö 3-4-ni üleval. Natuke enne südaööd läksime majadest natuke kaugemale, et näeks Tartu linna ilutulestikke ja samas ei tahtnud ise ka kellegi majasse midagi lennutada. Sellist imelist vaadet pole mina oma eluea jooksul veel näinud. Erinevad Tartu linna ilutulestikud olid ridamisi näha kauguses. 10 minutit hiljem, kui embamised ja uue aasta soovid üksteisele edastatud, lasime enda paugud taevasse. Raks ostis just viimsel päeval suure kasti ilutulestikku, aga ootused olid kõrgemad kui tegelikkus. Tuli välja kuidagi vähem. Ja siis oli vanaema ostetud pauke, mesimumme ja säraküünlaid. Continue reading “Töölkäimine vajab harjumist”

Blog at WordPress.com.

Up ↑