Mida ütleb meile hinne kolm?

200_s

Kõik me oleme kuulnud lugusid kuidas mõni laps kodus tappa saab või taskurahast ilma jääb, kui tuleb koju tunnistusega , kus ilutseb hinne kaks. Mõni saab ka kolme eest “karistada”. See tekitab lastes tunde, et oled väärtuslik ja hea laps, vaid siis kui koju viisi tood. Paraku selline hinnete panemine tekitab stressi. Saan aru, et seda on vaja suuremates klassides, kooli lõpetanutel, et mingisuguse mõõdupuu järgi õpilasi hinnata, mille alusel õpilasi kutse- või ülikooli võtta. Kuid kas juba algklassi õpilastel, kes vaevalt 8 aastat ilmas elanud, on vaja juba vastumeelsust ja stressi kooliskäimise vastu tekitada?

Õnneks on Eesti koolisüsteem seda rada minemas, kus lastakse lastel olla lapsed. Paljud koolid on minemas üle kirjalikule hindamissüsteemile. Tunnistused on kirjalikud, kus iga õppeaine taga on seletatud, mida õpilane oskab ja mida võiks rohkem harjutada ning tähelepanu pöörata. Saab ilusa ülevaate oma lapse võimetest. Mis ütleb hinne kolm või viis?  Kontrolltöös on erinevaid teemasid kokku kuhjatud. Kui laps oskab enamusi ülesandeid lahendada, kuid näiteks ühes teemas jääb teadmisi vajaka, siis õpetaja võib puntide järgi hindeks panna neli. Kokku koguneb hunnik neljasid, mis tunnistusele märgitakse ka ühe piraka neljaga. Mis see neli lapsele kui ka lapsevanemale ütleb? Mitte midagi. Ma ei loe sellest neljast välja, mis puudu jäi? Millele laps peaks tähelepanu pöörama?

Veel rohkem küsimusi tekitab hinne kolm. Kas ma olen rumal? Teised klassikaaslased said paremad hinded, kas ma pole piisav? Ehk isegi saan narritud selle eest koolis, et ma nii “tark” ei ole. Ehk ei julge laps kojugi minna rahuldava hindega? Kas peab asjatut ebakindlust tekitama?

Eelkõige ei kuulu numbrilisele hindamisele teatud õppeained- kunst, kehaline, muusika. Kas on mõõdupuu, mis ütleb minu joonistatud pilt on vale ja kolme väärt ning teise lapse joonistus on viie vääriline? Kas kunstianne pole mitte pigem kaasasündinud? Sama on ka muusikaga. Kelle hääl kõlab kaunimalt? Eeldada teise klassi lapselt kehalises kasvatuses füüsilisi superoskusi? Kõik me mäletame õpilasi, kes alati kehalise kasvatuse riided “koju unustasid”? Nad ei tahtnud enese üle naermist ja alavääristust, et nad on klassis ehk mitte väga heas füüsilises vormis ja õpetaja muidugi rõhutab seda pannes tunnistusele hindeks kolm.

Minu Hanna-Liisa on sellest aastast Tartu Forseliuse Kooli kolmanda klassi õpilaste nimekirjas. Suur oli mu rõõm kuuldes, et selles koolis kuni kolmanda klassini hindelist hindamist pole, vaid tunnistused on kirjalikud. Plaanis on veel pikendada sellist süsteemi neljanda klassini. Eelmisel nädalal tuligi Hanna rõõmsalt tunnistusega koju, kus oli iga õppeaine taga kirjeldatud, mida kõike ta teha oskab. Oskas liigagi palju. Vähe oli märgitud, mida võiks veel harjutada. Isegi kui mõni läks koju tunnistusega, kus oli rohkem märgitud harjutamist nõudvaid kohti, siis andis see siiski põhjalikuma ülevaate. Keegi ei saa kirjalike tunnistuste puhul öelda, et see laps on loll ja see on tark. Kõikidel on midagi juurde õppida ja midagi milles nad on osavad.

Tean, et sellisel hindamisel on tulihingelisi pooldajaid ja samas ka mittenõustujaid. Aga küsigem oma lastelt, mis neile meeldib ja pingevabam on ?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: