Ootamatu talv

14976655_1757557194506178_8540104956986677500_oTalv on kuidagi ootamatult kätte jõudnud, kõik talve joped, saapad välja otsitud. Tegime täna esimese tiiru mäe peale. Õnneks meil siin kodu lähedal väike mägi ( küngas ) ja pole kaugele vaja kelgutama minna. Kuigi ega ma suurem talvesõber pole. Jah , ilus on aknast vaadata ja vahest õhtuti jalutada, kui tuult ei puhu ja langeb vaikselt laia lund tänavapostide valguses. Kuid mäe peal poole tunni möödudes ind langeb ja tahaks koju sooja.

Brenda vaimustus lumest kadus üsna ruttu. Tundus, et ta hästi ei oska lume sees kõndida veel. Aga istuda ta lumes ka ei tahtnud, et siis terve aeg ta ajas ennast istukilt püsti , kukkus jälle lumme, ajas püsti, kukkus pikali. Ühe liugi lasime mäest alla. Hanna-Liisa tahtis kindlusi ehitada, et lumesõda pidada ja kindluse taha varjuda vajadusel nagu me eelmisel aastalgi tegime, kuid siis oli lihtne- Brenda oli beebi ja magas sel ajal vankris, kui meie ehitasime ja sõdisime. Oh, olid ajad 🙂 Tegelikult on praegu palju vahvam, kui pisikese beebiga. Nüüd saab juba nalja ja ootad iga päev uusi sõnu ja tegemisi. Areng toimub miniinimestel ülikiirusel.

Ilusat äsjaalanud lumeaega saadab aga kurb tõsiasi, et autojuhid pole veel harjunud lume ja jääga, ka pole veel kõigil talverehve all. Viimase nädalaga  on liikluses väga paljud surma saanud . See on meie pisikese Eesti rahva jaoks suur kaotus. Laupäeva õhtul oli  Raksi sõbral sünnipäev linnast väljas ja ma tõesti ei tea kust ma selle julguse välja võlusin maanteele sõitma läksin. Õnneks juht sõitis üsna rahulikult. Ise ei peagi midagi valesti maanteel tegema, kuid sa iial ei tea , kes sulle vastu võib sõita. Lihtsalt need praegused ilmaolud on just äsja tekkinud ja juhtidel veel kohanemise aeg. Ma ei taha mõeldagi, kui veel ise peaks autot juhtima. Minu oma seisaks uhkelt maja ees terve talve vist 🙂 Sellega seoses pole mulle sõiduõpetaja ikka veel helistanud!! Juba saab kuu aega täis. Kui järgmine nädal ei helista, siis helistan ise uuesti ja kui käseb veel oodata, siis pean uue õpetaja leidma. Muidu pole mul lootustki suveks lube saada.

Eile tekkis meil Hanna-Liisaga arutelu. Kõndisime parasjagu õues – oli külm ja tuuline, maad kattis jää. Ja mina kõndisin jääl väga ettevaatlikult, samal ajal kui Hanna otsis jäätunud lompe, et siis sealt  riskides üle kõndida ja vaadata kas jää mõraneb või ei. Rääkisin siis Hannale, et kardan jääd. Mitte jääd, vaid jääl kukkumist. Küllalt on inimesed jääl libisenud ja puusaluu nihestanud või käeluu nikastanud jms. Hanna selles ohtu ei näinud , vaid naeris, et emme kardab jääd. Rääkisime kartustest. Mina rääkisin oma mere kartusest, et väga keset merd ma vette ujuma hüppamisest pole huvitatud. Mul pole merel enda üle kontrolli. Meri on hoomamatu ja põhja ei näe kes või mis seal on. Kardan autoga kihutamist, kuigi vanasti tundus see äge. Tundus, et Hanna ei karda midagi. No ma siis hakkasin heietama, et ma ka lapsena ei näinud ohtu asjades, milles nüüd näen. Ohutunne kasvab koos vanusega ja enese alalhoiu instinkt suureneb laste saamisega. Enam ei vastuta sa vaid iseenda eest , vaid sul on lapsed , kes sind vajavad.

***

Ühtki kelku meil majapidamises pole. Sõitsime  Hanna-Liisa klassiõe kelkudega. Hanna oma peaks maal olema. Ja Brendal pole üldse kelku kuskil. Tahan talle osta beebikelku , kus seljatugi ja rihmad, et laps kelgu pealt maha ei saaks keerata. Aga pidin pikali kukkuma, kui nägin hinda. Nende eest küsitakse  kakskümmendviis eurot!! Selle eest, et ta enamus ajast mul koridoris seina ääres seisab?!  Oleks ma suur talve fänn ja elakski praktiliselt talvel õues, siis tõuseks käsi ostma, aga et kümneks korraks kasutamiseks. Hmm, kümme eurot oleks paras. Eks paistab kas leian kuskilt taaskasutusest äkki. Minu mäletamist mööda polnud üldse beebikelke välja mõeldudki Hanna-Liisa ajal või ma siis lihtsalt ei teadnud nendest, aga kõik talved said rõõmsalt mööda saadetud.

Esimesed talve pildid. Tehtud veel Hanna telefoniga. Kuigi nüüd, eile õhtul , peale neljandat päeva minu telefoni kaamera mitte töötamist, hakkas ta järsku iseenesest tööle. Oh, seda rõõmu. Uurisin juba kus saan parandada , leidsin ühe iphone remontija Tartust. Tuleb lõpuks ikka sinna viia, kaua ma käin katkise ekraaniga.

14884627_1757556964506201_301473909712093513_o14976526_1757557181172846_3962176559706095459_o14917258_1757557271172837_9022826132545709632_o

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: