Hingedeaeg kui järele mõtlemise aeg

kuunlad

Paratamatult muutuvad inimesed pikkade pimedate jahedate õhtutega melanhoolsemaks. Ollakse rohkem kodus ja mõeldakse süvenenumalt elu üle järele. Sügisel hakatakse igatsema enda kõrvale kaaslast, kellega pimedaid õhtuid veeta, sest käes on kurvaaeg.

Meie esivanemate jaoks oli tähtis kogu hingedeaeg, mis algas mihklipäevaga ja lõppes jõuludega. Meil tänapäeval peetakse oluliseks vaid 2.novembrit ehk hingedepäeva, kus mõeldakse lahkunud lähedastele, süüdatakse küünal aknal ja oodatakse hingi koju.

Meil kõigil on keegi, kelle oleme kaotanud, kel ehk oligi aeg lahkuda. Kuid vahel tundub, et elu on ebaõiglane, sest mõned võetakse meilt liiga vara ära. Ka minult.

Omal ajal mõtlesin surmast kui millestki jubedast. Nüüd mõistan, et see on elu loomulik osa ja vanadussurma suremine on kõige loomulikum asi maailmas. Loomulikult on kahju, et vanaema lahkub meie maisest elust, kuid see peabki nii minema ja me kõik kord jääme vanaks ja läheme manala teed. Lapsed peavad oma vanemad matma,mitte vastupidi.

Minu loos sai mulle osaks oma lapse mulda sängitamine. Sandra sündis 26.juuli 2005 ja elas meiega vaid 7 kuud. Ma ei tea siiani miks mõnele antakse sellised katsumused elus läbi elada? Kas oleme teinud eelmises elus midagi halba? Kuidas jumal kannatusi jagab- kulbiga ühele, lusikaga teisele? Öeldakse küll, et igale ühele antakse kanda nii palju , kui ta kanda jõuab. Aga kui nii , siis ma tahaksin väga vähe kanda jõuda ja mitte oma last kaotada. See saatuslik päev on mul siiani pildina eredalt silme ees. Kui sügavamalt mõtlema hakkan sellele, toob see siiani pisara silma. Kuid enam ma ei mõtle iga päev Sandrale. Mul on ju veel Hanna-Liisa ja Brenda. Tuleb keskenduda olemaolevale, mitte minevikule, sest minevikku ei muuda, kuid praegune hetk on meie kätes. Peale paljusid haiglas veedetud öid, operatsiooni, pisikesi õnnestumis ja lootuskiiri pidin siiski oma väiksekese valge lina sisse panema ja igavesti hüvasti jätma. Hauakivile raiuti kuupäev 1.märts 2006. Tänaseks on sellest 10 aastat. Enam pole nii valus. Aeg parandab.

Huvitav tähelepanek – mu parima sõbranna väga oodatud esimene laps sündis täpselt 1.märts öösel . Ja minu Sandra lahkus 1.märtsi öösel. Kas võib siin olla mingi seos? Müstiline ja mõtlema panev igatahes.

Kõik lastega ja noortega juhtunud traagilised õnnetused pitsitavad südame alt kokku. Elamata elud. Tihtipeale kui näen juba uudisenupu pealkirjas, et lugu on seotud väikeste lastega -vägivalla ohvrid, õnnetu õnnetus, mõni jube haigus, siis pole harvad need olukorrad, kus ma lihtsalt kerin edasi, sest ma ei taha seda näha. Ma tean, et sellised asjad toimuvad meie maailmas, aga ma ei taha neisse süvenededa, sest see tekitab kurbust, pahameelt. Tahtsin juba kasutada sõna “viha”, aga mulle ei meeldi seda sõna kasutada, sest see on niii negatiivse energiaga sõna.

Süütame täna küünla ja mõtleme neile, keda enam ei ole, kuid kes on meie hinge kunagi puudutanud.

Mul oli aeg ja ma läksin siit, kuid meie vahele jäi salaniit.

Tundke ära tuul , milles tulen taas,

mille sosinais jään teid valvama…

candle_light1-jpg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: