Millise tujuga alustad sina päeva?

imageUduvihmane esmaspäeva hommik. Pilves. Sombune. Linnud lendavad puult puule. Vastasmaja korstnast eemaldub õrn suitsupilv. Inimesed kiirustavad kuskile, kus oodatakse- tööle, kooli. Seisan mõtiskledes akna ääres ja tunnen täie kindlusega , et mind vajatakse just siin ja praegu kõige enim- oma kodus. Mitte kuskil mujal pole ma praegu nii vajalik kui kodus, andmas edasi elutõdesid lastele, olla olemas, teha hommikupatse, oodata Hannat koolist, tantsida Brendaga kõige nõmedamate lugude järgi. Just nii ongi õige. See teadmine. Õige tunne. 

Tänane hommik nii roosiline polnud. Ei tea kas ilmast või halvast unenäost või millest, aga Hanna-Liisal oli juba ärgates nägu mossis. Käis pahura näoga ringi. Midagi väga küll ei rääkinud, aga piisas sellest mossis olekust. Uurisin millest ta paha tuju tingitud on, et miks juba hommikul vara nägu nii mossis on. Polnudki mingit vastust. Ta ei teadnud ise ka miks. Põhjust nagu polnudki , lihtsalt tahtis olla juba ärgates selline. Täiesti uskumatu! Mina ei mõista kuidas saab juba hommikul ärgates olla pahas tujus. Ilus algus küll päevale. Ma ei mõista miks!? Miks on vaja endal tahtlikult tuju nullis hoida? Ja selliseid inimesi on küll ja veel. Kuid nad ei mõista, et sellega teevad vaid halba endale mitte kaasinimestele. Kui alustada päeva positiivselt, siis saadad juba positiivse energia universumisse ja vastu tuleb ka heaküllane päev.

Täna on peale sügisvaheaega esimene koolipäev. Lõpuks ometi. Usun, et koolis kaob mossis nägu eest, sest koolis talle käia meeldib. Ja no eks oma osa mängib ka peiks, keda ta näeb vaid koolis. 🙂 Vahest on peale kooli ka kokku saadud, aga siis on lisaks keegi veel punti võetud, sest kahekesi olles võib piinlikke vaikushetki tekkida 😉

***

Laupäeval käis õde oma lastega külas, kes muidu Soomes elab. Hea, et nägime , aga kahju, et nii vähekest aega. Mõtlen, et me pere saab kokku alles jõululaupäeval. Sinna on kaks kuud aega peaaegu. Ma ei tea muidugi kui tihti teised pered omavahel kokku saavad. Oleneb kindlasti ka sellest kui suur pere on. Meid on kuus õde-venda. Kuute liiget kokku ajada ühel ajal on kindlasti keerulisem kui kahte- kolme.

Täna ongi mu isa sünnipäev, kuid me ei suhtle. Ta ootab oma lapsi külla vaid igal aastal ühel päeval- isadepäeval. Eraklik. Aga ma ei tunne isast puudust ka, sest ta pole kunagi õige isa olnud ja meie kasvatamisest ja kasvamisest osa võtnud. Sellega tuleb meelde mulle mu sõbranna, kes arvab, et sugulastega peab läbi käima. Mina nii ei arva. Kas peab suhtlema sugulasega sellepärast, et ta on sugulane? Lihtsalt sellepärast? Mul on nii palju sugulasi, et puhtfüüsiliselt ei jõuaks. Kord aastas või mingitel sünnipäevadel või matustel kohtutakse, aga pole mingit helistamist niisama vms. Samamoodi mõtlen ma vahest nendest sõbrannade puntidest. Mõnel on 10 suurt sõbrannat. Ja ma ise mõtlen ja ei kujuta ette kuidas saab samal ajal end 10 sõbranna vahel jagada? Aktiivselt suhelda iga ühega + veel omad tegemised ja kohustused? Mul endal on kaks sellist suuremat sõbrannat ja isegi nendega aega napib.

Ühele sõbrannale ma lähengi nüüd külla lilli ja kommi viima, et ta kosuks ja talveks rasvakihi naha alla kasvataks. Tegelikult oli tal sünnipäev ja pidime välja istuma minema, kuid kahjuks see jäi ootamatult ära. Nüüd on lilled üle andmata. Brents ka ootab juba õue minekut, sest eile olime täitsa kodused päev otsa.

image

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: