Eneseteostus või laps?

 

Kui Hanna-Liisa sündis 9 aastat tagasi , siis olin veel üsna noor  ja kõik käis kuidagi iseenesest kiirelt, kasvas möödaminnes ja ma ei mõelnud ega süüvinud enesesse. Nüüd 9 aastat hiljem, kui pesamuna Brenda on natuke üle aasta vana on minu sisse järjest suurem segadus tekkinud. Kuidas edasi? Mis saab edasi?

Üldiselt olen ma sellise loomuga, et ah küll kõik ise loksub paika ja läheb nii nagu minema peab. Muretu hing. Nüüd aga on selline rahutus sees ja tahaks kohe teada, mis minust saab. Kas jään veel natukeseks koduperenaiseks või lähen ära kooli ja tööle? Kas Brenda saab lastehoiu koha ? ´Kas jätkan vanas kohas tööl käimist ? Kas ma saan kooli sisse ? Kuidas see elukorraldus kulgeb, kui peaksin koolis ja tööl käima hakkama? Kas saame kohe otsa veel ühe lapse? Või jätame kaugesse tulevikku? Kas hiljem kahetsen seda otsust või pigem nii olekski hea? Mis oleks õige mis vale?

Ideaalis ma tahaksin korraga kodus need lapseaastad ära istuda. Kuigi lastega kodune pole üldse lihtne olla, siis ideaalis on see parem variant kui teha teine laps 3,4 või 5 aasta pärast. Teiseks ei tahaks ma jälle nii suurt laste vanusevahet nagu on Brendal ja Hannal. 9 aastat on liiga suur vahe ja mingist kooskasvamisest ja mängimisest ei ole mingit juttu. Selge on see, et kolmas laps on väga oodatud. Ma pole kunagi oma mäletamist mööda unistanud vaid kahest lapsest, vaid suurest perest. Ja kolm last on minimaalne. Võibolla oleks kolmas pesamuna juba kõhus kasvamas, kui Raks nii kahtlev poleks. Tema või tihtipeale üldse mehed mõtlevad lapse tulekuga eelkõige materiaalsele poolele, et raskeks läheb. Mina nii materialist pole. Näen elu teisti. Raks ikka manitseb mind vahel, et kaua ma seal pilvedel hõljun. Tule maa peale. Aga ma ei teaha. Las ma siis hõljun oma pilvedes, kui mulle nii sobib paremini.  Väga palju on levinud selline arusaam, et enne ikka maja , aed ja karjäär ja siis kunagi tulevad lapsed kui kõik on olemas. Aga kui äkki enam ei saagi lapsi, kui on liiga hilja? Mina olen pigem seda meelt, et kunagi pole ju piisav. Alati võiks olla rohkem raha ja mis siis kui ühel hetkel inimene töökoha kaotab või mingi haigus tabab vms. Mitte kunagi ei tea ette. Aga mõelda, et siis teeme lapse, kui see ja see on olemas , see tundub ka vale. Otseloomulikult on hea kui on olemas juba oma kodu, karjäär. Kuid tunnen, et see pole määrav. Muidugi ei räägi ma siin nendest peredest, olukordadest kus peres on joodikud ja tööl ei käida. Ärme äärmustesse lasku.

Teisalt kuna teeb naine karjääri? Olla piisavalt vajalik ka väljaspool kodu? Eneseteostus? Kas lükata edasi laste saamine või õpingud? Kui oled juba koolid läbinud ja leidnud omale suurepärase töökoha, kes siis tahaks sellest loobuda ja koduseks emmeks hakata? Kes garanteerib, et see koht sul alles on veel pärast? Oled rongilt maha jäänud ja pead end taas tõestama hakkama. Kandideerid uuele ametikohale ja kuuldakse , et sul on väiksed lapsed, siis hakkab tööandjatel kohe häirekell lööma, et selle kandidaadiga tuleb kindlasti palu probleeme- lapsed nagunii pidevalt haiged. Muidugi igal pool pole nii. On ka inimlikke ülemusi ja ei tee sellest numbrit, vaid pigem pooldavad lastega töötajaid.

See on juba nii kulunud teema, aga minu jaoks väga aktuaalne praegu. Hetkel ongi kõik lahtine. Kas jään uuesti beebi ootele või lähen veebruaris tööle ja sügisest kooli. Kui valin hetkel õpingud, kas ma soovin nelja aasta pärast taas koduseks jääda? Kas ma ei tahagi rakendada oma teadmisi peale õppimist? Kas lükata õppimine aastateks edasi või laps? Kes ütleb kuidas oleks mõistlik?

Lastega kodune emme olla pole üldse mitte kerge. Töö ei lõppe kunagi ja kuskil asu ei saa. Isegi vetsu tullakse järgi. Lähen hambaid pesema, siis ronib mu jalgade ja kraanikausi all oleva kapi vahele kuigi seal on nii vähe ruumi. Pidevalt peab külma kohvi jooma, sest alati tuleb sadaüks asja vahele enne kui seda jooma saad asuda. Pidev koristamine ja asjade eest panek- ajab jalanõude riiuli kummuli, lähen seda korrastama. Samal ajal asjatab ta juba prügikasti kallal, lähen keelan ja panen prügikasti asjad tagasi. Sellel ajal on juba Brenda wc-sse potiharjaga mängima läinud ja selle kummuli lükanud. Lähen pahandan ja koristan ära. Brenda on juba tuppa jõudnud ja Starmani kaabli seinast kiskunud, pilt hakib. Üritan korda saada. Samal ajal ta juba kisub mähkmepaki mööda elamist laiali… Seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Ja seda mõistavad vaid lastega inimesed. Töö ei lõppe iial. Lõpuks õhtul pikali saad visata rahus ja vaikuses, siis on tunne , et oled maratoni jooksmas käinud.

Kuid siis ..

….vaatad oma lapsekest, ta naeratab- süda sulab. Või kui vaatad teda tudumas ja su süda täitub täieliku rahuloluga. Vähemalt midagi sa oled siin ilmas õieti teinud.

Nõustun ka ütlusega: “Väiksed lapsed, väiksed mured. Suured lapsed, suured mured.” Hanna-Liisa on küll üheksane ja temaga on tunduvalt raskem mõnes mõttes kui Brendaga.

Mind ääretult ärritavad inimesed, kes arvavad ja ütlevad selle ka välja, et ah mis tal viga . Ta ju kodune. Tal vaba aega küll. Jääb mulje , et lösutan diivanil päevast päeva. Saan aru, et seda võivad öelda vaid need kel endal lapsi pole. Või pole nendega kodune olnud, aga siiski see jääb nii hinge kraapima ja tahaks need inimesed kohe päevaks oma last hoidma jätta. Usun, et mõne tunni pärast tuuakse juba laps tagasi ja tunnistatakse, et päris nii see ikka pole. Iga teine valiks tööl käimise lapsega kodus olemise asemel.

cd9c5a34d37b21bec9de6f5fd08f46a2-jpg

Veel…

…kes tuleb sulle külla külmadel kargetel talveõhtutel? Kellele toetuda, kui oled juba vana ja väeti? Kes toob sulle apteegist rohud, kui ise enam ei jaksa? Kes helistab sulle kõigest hoolimata ja küsib kuidas sul läheb? Kes täidab su kodu ja rõõmuga ? Kes aitab sind kui abi vajad ? Kellele jääd sa kõige kallimaks? Kes armastab sind tingimusteta? Oma pere, lapsed, lapselapsed. Lapsed on parim pensionisammas nagu öeldakse. 🙂

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: