Keegi hakkab varsti juba pesast välja lendama…

Ta on kui tulesäde…

…. kes paneb toa särama kõige positiivsemas mõtted

… kes suudab terve pere tagajalgele ajada, kui miski on kadunud või pahasti

… kes armastab hommkuti kaissu pugeda ja veel pikalt edasi nohiseda

… kes armastab perega nalja visata ja õhtuti koos filmi vaadata

… kes oskab oma tahtmist taga ajada ja tekitada draama ka kõige pisemast asjast

… kes tahab igal õhtul headöödmusi

… kes oskab juba ammuilma manipuleerida

…kes tunneb huvi ajaloo vastu, eriti huvitab kuidas minu lapsepõlv möödus

… kes on iseseisev ja sotsiaalne. Ma ei karda teda üksi teise linna otsa saata. Tean, et saab hakkama.

… kes armastab hommikuti kaua magada ja õhtuti võimalikult hilja magama minna

… kes on üsna lohakas ja ei tea oma asjadest öòd ega mütsi

… kes on nii ilus ja armas nagu kõikidele vanematele oma lapsed, et süda tahaks armastusest lõhkeda ( okei, vahepeal tahaks maha ka lüüa 🙂 )

Ta on minu väike Hanna-Liisa , kes sai  eile s.t 23.septembril juba 9 aastat vanaks. Hommikuks panin äratuse 15 minutit tavapärasest varem äratama, et koogile küünlad peale sättida ( tegemist oli Saialille Pagariärist ostetud šokolaadimuffiniga- oli ilus ja maitsev) ja ennast ka vannitoas korrastada. Siiski -siiski kella seitsmest läks môni minut üle. Ja Hanna-Liisa enda äratuskell peaks minu teada kell 7 áratama. Seega arvan ma, et teeskles magamist, kui me ta tuppa astusime koos pisikese laulu, muffini , küünalde ja rattaga, millele roosa lipsukese veel sidusin. Isegi Brentsu árkas sel ajal tavapàrase üheksa asemel seitsme ajal. Tahtis ka õe tähtsast hetkest osa saada.

 

Kahjuks mul pole ühtki head pilti sellest hommikust, sest mu telefoni kaamera andis otsad jälle. Ei jõua ära oodata kuna me juba hübriidkaamera saame endale.

image

Suurt pidu sel aastal ei korraldanud, sest igal aastal ei pea ka suurelt pidama. Meil on tavaliselt nii olnud, et otseselt kinki ei teegi , vaid pidu ise ongi kingi eest. Toit, tort ja peokoht ise teevad kokku juba hea summa, et kui veel kingitus ka eraldi teha, siis see lööb eelarvesse ikka paraja augu. Sel aastal otsustasime peo ära jätta ja ratta kinkida. Käib ja tiirutab juba ringi, kuigi mul ikka natuke hirm sees, kui üksi läheb sõitma- äkki ta ei mârka autot või auto ei märka teda. Kuigi olen talle 111646 korda öelnud, et kui ületad sôiduteed, siis ronid ratta seljast alati maha!!! Esmaspäeval tahab rattaga kooli juba minna ja selle koolimaja ette lukku jätta. No ma ei tea, kui hea mõte see on. Olen neid rattavarastamislugusid kuulnud küll ja kùll. Oh , igasugu hirmud tulevad aastatega juurde järjest 🙂

 

Seoses pealkirjaga, siis Hanna-Liisa arvab, et tema ei lähe niipea kuskile meie katuse alt, et ehk kahekümneviieselt alles. Lapsi ja meest ka ei pidavat võtma. Hea, et see nüüd blogisse kirja sai . Tulevikus saab vaadata mida ta 9 aastaselt mõtles. Ma siiski loodan, et ta kingib mulle vähemalt paar lapselast , sest keda ma muidu nunnutan , kui enda omad pesast välja lennanud on.

P.S – Sõin täna niii liiga palju Tosca kooki. See on lihtsalt imemaitsev. Minu jaoks. Praegugi keset ööd ma mõtlen sellest, et ta seal kapis on ja võitlen endaga, et ma sealt naksama ei läheks. Ehk pean hommikuni vastu.. * koogisõltlane

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: