Elu Tartu Kesklinna kohvikus

Mäletan kolm aastat tagasi jalutasime linnas sõbrannadega. Jalutasime mööda kesklinnas asuvast Pagaripoiste kohviku uksest, kuhu oli kirjutatud A4 paberile, et otsitakse töötajaid. Tegin kiiruga uksel olevast lehest pilti ja sinna see jäigi. Kaks nädalat hiljem juhuslikult avastasin selle pildi telefonist. Olin selle täiesti ära unustanud. Võtsin ühendust ja juba saadetigi mind proovipäevale.

13.august 2013 seisin ma Pagaripoiste klaasukse taga. Sees leti ääres askeldasid kaks naerusuist blondiini. Nemad piilusid mind läbi klaasi, et kas nüüd järjekordne blond tibi tuleb sinna tööle 🙂

Kõik läks aga suurepäraselt. Jäin sinna tööle ja töötaks vist siiamaani kui ma Brentsi poleks ootama jäänud. Seal oli selline graafik- üks nädal 5 päeva tööl, teine nädal 2. Suhteliselt hea palk. Mõnus vaba keskkond. Sai suhelda- eriti vanemate prouadega, sest millegi pärast just vanamemmedele meeldis Pagaripoiste kohvikus eriti käia. Ja pompsidele ka. Küll taheti seal niisama külma eest varju tulla, küll taheti , et nende kotid hoiule võtaks. Alguses olime üsna järeleandlikud ja tolerantsed, aga mida aeg edasi , seda enam nägime kui nahhaalsed ja ülbed need “eluheidikud” tegelikult on. Ja loomulikult see pesematuse ja alkoholist läbiimbunud hais, mis neid ümbritses, tuli ju kohvikusse kaasa. Enam väga pompsikesi kohvikusse ei tule, vähemalt kohalikud pompsid on aru saanud, et neid sinna ei oodata.

Küll aga käib seal veel selliseid, kes ostavad kõrval asuvast Rimist nt supi endale ja istuvad kohvikusse maha ja hakkavad seal sööma seda. Ilma, et kohvikust midagi ostaks. Mõnel on veel jultumust lusikat küsida oma supi jaoks , mis ta Rimist ostis.  Mõni tuleb küsib kuuma vett tasuta, et tal oma teepakike kaasas. Uskumatu! Kust inimesed tulevad sellisele mõttele, et lähen kohvikusse ja võtan oma toidu kaasa??!! Ma ei kujuta ette, et ma nii läheks kuskile. Mul ei tuleks mõttessegi. Arusaamatu!

Oli ka hästi palju toredaid püsikliente, kes tundsid meie tegemiste vastu huvi ja küsisid kuidas läheb. Kuidas mõni tõi shokolaadi, isegi rohelist salatit ja kurki on toodud. Oli ka selliseid , kes ainult nurisesid. Küll olid kallid saiakesed. Küll kohv polnud liiga kuum. Aga ometi tulid alati tagasi ja hakkasid kordama sama- kohv on väike, saiake kallis. Üks vanaproua väitis alati , kui häid kaneelirulle ikka tema teeb, mitte sellist jama nagu meie kohvikus pakutakse. Ükskord tõi lausa väljaprinditud kohvitassi pildi, kus peal oli nagu selline kohviaur. Ütles, et nii peab kohvi aurama. 🙂

 

Igatahes sain seal omale kaks head sõpra- Triin ja Liis. Triin kolis ära teise linna, aga Liis jäi mulle. Loodan, et meie sõprus kestab veel kaua- kaua, kuigi kuna mina nüüd väikese lapsega kodune, siis paraku on meil erinev eluetapp ja erinevad teemad, mis päevakooras. Meil sai kolm aastat sõprust nüüd 26.augustil. Tähistasime väikse Martini Astiga!

Hetkel olen lapsehoolduspuhkusel. Kes teab kuhu tulevik viib- kas jätkan Pagaripoistes või mujal, kes teab. Mul on aga omad kooliplaanid ja veel sadakümme muud väiksemat plaani, millest ma etteruttavalt ei taha rääkida. Tulevikku ette ei tea- me võime ju plaanida , aga elul on omad plaanid.

funny-quote-5l.jpg

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: